|
||||||||||||
| Hiiessaare | ||||||||||||
 |
||||||||||||
|
Hiiessaare Juuli 1940 - 18. okt. 1941. Rannapatarei BS-90 (III-152/45) Hiiessaares 1944-1955. Mõnda külarahva saatusest Ernst Tõkke. Ajaleht Hiiumaa, 16. apr. - 4. mai 1991 […] Esimestena jäid ajarataste vahele Hiiessaare ja Mäevli külade elanikud. Vene valitsuse nõudel sõlmis Eesti Vabariigi valitsus temaga vastastikuse abistamise lepingu. 10. oktoobril 1939. aastal allakirjutatud lepingu rakendamise protokoll nägi ette N. Liidu sõjavägede paigutamise ka Hiiumaale, ja juba 19. oktoobril algas vägede ülevedu Rohukülast Heltermaale. Üheks ettenähtud asupaigaks oli Hiiessaare küla. Sõjaväe tulekul Hiiessaarde asusid sõduris esialgu elama telkidesse. Need pandi püsti Hindre, Aadu, Silla ja Uustalu maadele. Taluperemeestele saadeti vallast korraldus kevadeks taludest välja kolida. et nendele maadele saaks sõjavägi talle vajalikke ehitisi rajada. Külarahval tuli maha jätta hooned ja ülesharitud maa, põldudele külvatud taliviljaorased, rannas asuvad võrgumajad, kalapüügi- ja lautrikohad ning viia paadid teistesse randadesse. Ka ei lubatud edaspidi Hiiesaare lahe varjulist ankrupaika kasutada. Sõjavägi asus hoogsalt kasarmuid ehitama. […] Eesti Vabariigi valitsus lubas taludest väljaaetutele uue elukoha ja maad Matsalu lahe põhjakaldal asuvast Haeska mõisast. […]. 19-st siin asuvast talust jäid puutumata Antsu, Krossa, Matse, Niidi ja Põllutse talu. Kokku pidi seekord Hiiessaare külas kodukoha maha jätma 52 inimest. […] Ümberasujatele lubati tasuta küüt ja hüvitada mahajäetud vara väärtus. Vallavalitsusest käis kohal vara hindamise komisjon, kuid tänase päevani pole ühelegi neist väljasaatmisega tekitatud kahju kinni makstud. […] 1942. aasta kevadel asusid inimesed oma kodudesse tagasi. […] 1944. a. siia tagasi saabunud vene väed asusid oma endistesse paikadesse. 1939. aastal esitatud nõudmised külarahva lahkumiseks jäid jõusse ja 1945. aasta kevadel oli järjekordne, arvult juba kolmas kolimine käes. Viimased inimesed läksid Hiiessaarest ära 1949. aastal, kui kolhooside tegemine lahti läks. Tühjaksjäänud talumaju sõjavägi elamiseks ei kasutanud. Need lammutati pikkamööda ja saadud puitmaterjali tarvitati kasarmute ja köögikatelde kütmiseks, sõjaväele vajalike ladude ja varjualuste ehitamiseks. Sõjaväebaasi maade hulka arvatud talupõlde pole sõjaväele vaja läinud, need jäid sööti. Kõrvutades Hiiessare küla plaanil sõjaväeehituste ja talumajade ning põldude asukohti, on näha, et maade eraldamise nõudmised olid vajadustest tublisti suuremad ja vähemalt seitse peret ümberasunutest saanuksid takistamatult endistes taluhoonetes edasi elada. […] Teine küla siin piirkonnas, kus elanikud pidid 1940. aastal Vene sõjaväe nõudmisel põlise kodu maha jätma, oli Mäevli küla. Siin oli 4 talukohta ja elas 34 inimest. Keset metsi ja rabasid asunud väike küla jäi jalgu seetõttu, et siia nähti ette sõjaväe õppelaskmiste ja lennuväe pommirünnakute polügoon. […] 15. juulil 1940. aastal puhkes Mäevli lähedasel polügoonil metsatulekahju, mis haaras rohkem kui 30 km2 suuruse ala ja ähvardas ka Kärdla linna. Et tuli möllas külast allatuule, jäid Mäevli hooned siiski alles. Tänaseks on Mäevli küla elaniketa ja hooned lagunenud. […] |
||||||||||||
|
||||||||||||
|
|
|
||||||||||