Urmas Selirand
ajaloolane

Hiiumaa nime on tõlgendatud mitmeti, küll päeva- elik päikesesaar, hiidude või pühade hiite saar, hiie tähenduse järgi ka püha saar. Nimekujude ja tähenduste järgi võiks oletada, et ega sõjaga Hiiumaal küll palju pistmist pole olnud. Hiiumaal endal küll, aga sõda ei küsi, ta tuleb kui tuleb. Nõnda on ka Hiiumaad sõja jaoks kindlustatud mitmetel aegadel

Kui nüüd jätta kõrvale siiani veel kindlalt teadmata asukohaga viikingiteaegne "Sottesatema" - "Sõjasadam", Gutasaaga rootslaste poolt ehitatud linnus, mille asukohta ka ei tea ja Valipe kindlustatud "loss" - mõisamaja, Pühalepa ja Käina keskaegsed kindluskirikud, siis algab Hiiumaa kindlusrajatiste ajalugu alles 1913. aastal.

Eelmäng

Selle põhjustanud sündmustest vast tähtsaim peale Vene-Jaapani sõda 1904. a. on 1912. a. Paldiskis toimunud kahe võimuri - Vene keiser Nikolai II ja Saksa keiser Wilhelm II kohtumine. Saksa imperaator saabus jahil "Hohenzollern", mida saatis uusim saksa ristleja "Moltke". Nikolai II aluseks oli imperaatorlik jaht "Standart", millel nii mõnigi hiidlane aega teenimas käis, saatjaks vene eskaadri sõjalaevad. Kahe "maailmavalitseja" kohtumine oli küll sõbralik ja südamlik, ometi ei suudetud kokku leppida ilmasõjast hoidumises. Mõlema suurriigi sõjamasinad olid täiel võimsusel tööle pandud ja Saksamaa ehitas tohutut liinilaevastikku, Venemaa oli täitmas Vene-Jaapani sõja põhjustatud kaotusetühimikke. Nii kirjutas Nikolai II 1912. a. märtsis alla sõja ettevalmistuse plaanidele ja Balti laevastik asus ehitama grandioosset miiniväljade ja suurtükkide positsiooni Soome lahes ning Muhu väina saartel (Moonsundi arhipelaag).

Kindlustustööde plaani väljatöötamist juhtis Balti laevastiku juhataja admiral Nikolai von Essen, väljapaistev vene meresõja spetsialist. Plaani põhieesmärgiks oli muuta vaenlase sisenemine Soome ja Liivi (Riia) lahte võimalikult ebamugavaks ja võimatuks. Selleks kavandati merre miinitõkked ja rannapatareid mandril ja saartel.

I Maailmasõja alguseks oli Balti sõjateatris rajatud 8 miinivälja-suurtukipositsiooni.

Kaitsekava nägi ette järgmisi positsioone:

• Eelpositsioon - Tahkuna - Hanko (Russarö saar)
• Muhu väina positsioon - Sõrvest Kõpuni, ka saarte vastas olev mandri rannik
• Peapositsioon - Tallinn - Porkkala
• Põikpositsioon - Helsingi lähedal saared-neemed
• Varupositsioon - Meriküla - Rankkisaari
• Kroonlinna positsioon
• Ahvenamaa positsioon

Kõigele kokku anti nimetus Vene võimsaima imperaatori järgi - Imperaator Peeter Suure Merekindlus.

Eeldatavalt oleks selline süsteem väljaehitatuna edukalt suutnud vältida dessante Liivi lahes, Eesti läänesaartel, Muhu väinas ja Põhjalahes. Kaitstud oleks olnud Eesti ja Soome rannik Soome lahes, tähtsad sadamad ja peaeesmärk - Peterburi.

Hiiumaal kui eelpositsiooni põhiosal oli mängida erakordset tähtis roll. Ei enne ega pärast pole Hiiumaa sõjaline osatähtsus olnud nõnda suur kui ilmasõdade eel.

Patareide rajamine

Rannapatareide ehitamine algas 1913. aastal. Esmalt tuli rajada teed ja raudteed, iga patarei juurde viis kitsarööpmeline (laius 750 mm) raudtee, mis ühendas patarei positsiooni lähema sadamaga, kuna kogu varustus, mis kaalus mitmeid kümneid ja sadu tonne, oli võimalik kohale toimetada vaid meritsi. Esimesed patareid võeti laevastiku poolt kasutusele 1914. aastal ja ehitustööd jätkusid kogu sõja aja kuni 1917. a. lõpuni. Üldse seati Muhu väina ja Irbe positsioonile kokku üles 54 suurtükki kaliibriga 57-305 mm.

Muhu väina pikkus Vormsi põhjarannikult Muhu saare lõunarannikuni on ligi 35 miili, laius Vormsi juures 6 ja Muhu juures 3,5-6 miili. Siseväina pikkuseks Vormsi ja Muhu vahel on 20 miili. Just siin, Kassari lahes toimus 1917. a. Baltikumi suurim merelahing. Muhu väina sügavuseks selle põhjasuudmes on 10,5 m, Vormsi lõunaküljel 26,5 m , edasi väheneb sügavus 6-9 m ja Muhu põhjakülje paralleelil 5-5,5 m. Muhu rannas on faarvaatri sügavuseks kuni 4,6 m ja laiuseks mitte üle 2 kaabeltau. Seda kohta tunti "suka" nime all ja siit ei saanud läbi laevad süvisega üle 4 m. Suvel vähenes sügavus läänetuulega ja kõrge õhurõhuga veelgi 40-50 cm.

Süvendustööd 1915. a. lõid 8,5 m sügavuse kanali, et vajadusel saaksid sealt läbi ristlejad ja liinilaevad. Umbes 3 miili laiune Soela väin Hiiumaa ja Saaremaa vahel on täis madalikke, kive ja liivikuid, mille vahel on vaid mõned kitsad 2-3 m sügavusega läbipääsud.

1915. a. mai lõpus maabus Hiiumaa lõunarannikul uurimisgrupp ja merekindluse komandant A. Gerassimov otsustas ehitada patareid Soela väina kaitseks, mille strateegiline tähtsus polnud sugugi väiksem kui Muhu väinal. Alguses käskis A. Gerassimov siia üle tuua neli 75 mm suurtükki Suuropi poolsaarelt, Mere neemelt. Et sealsed enam mittevajalikud suurtükid seisid puidust alustel, siis võeti need lihtsalt lahti ja koos palkkeldrite materjaliga toimetati Hiiumaale Emmastesse. See andis võimaluse ära oodata Amuuri monitoridelt võetud 120/50 suurtükkide saabumise.

Nii hakati patareid nr. 34 ehitama Sõru neemele, Tohvri külla. Patarei relvastusse planeeriti küll algselt Armstrongi 120/40 suurtükid, ostetud Jaapanist, aga nende tulek viibis ja otsustati paigaldada 105 mm relvad ristlejalt "Magdeburg", aga ka need olid juba mujal tarvitusel. Patareid nr. 34 katsetati alles 1916. a. alguses.

Hiiumaal lisati Muhu väina põhjasuudme kaitseks veel patarei nr. 38 IV- 152/50 Simpernäs'i (Lehtma) neemel.

Nagu eelnevast nähtub, toimus eelpositsiooni rajamine üsna kiirustades ja korraliku segadusega, et asi selgem oleks, võtame nüüd ette kaitsepositsioonid patareide kaupa, vaatame, mis tehti ja mis on säilinud tänaseni.

Kaks rolli ja patareid

Nagu juba nimetatud oli Hiiumaal Peeter Suure Merekindluses täita kaks rolli, sulgeda Soome laht ja Soela väina sissepääs.

I Eelpositsioon - Tahkuna - Hanko
Selle positsiooni lõunatiiva moodustasid kolm rannapatareid, millest kaks paiknesid Hiiumaal: Raske Rannapatarei nr. 39 : IV - 305/52, laskekaugus 152 kaabeltaud s.o 28 km.

Ette olid nähtud raudbetoonist varjenditega alused, kaks diiselelektrijaama, vaatlustorn, komandopunkt, eraldi kuus varjendit, barakid jms.. Patarei ülesandeks oli eesmise kaitseliini lõunatiiva julgestamine ja ulatusliku miinivälja kaitsmine väljatraalimise eest koos eesmise kaitseliini põhjatiivale rajatud patareidega (12"elik 305 mm Russarö ja Örö saartel). Patarei valikul kasutati ära rannikuluited, milledest merepoolsemad varjasid patarei merelt. Ette olid nähtud raudbetoonist varjenditega alused, kaks diiselelektrijaam, vaatlustorn, komandopunkt, eraldi kuus varjendit, barakid jne.

Suurtükialused rajati luiteorgu. Patarei neljast suurtükist kolm asusid ühel joonel, neljas oli 20 m tagapool. Suurtükid paiknesid paaridena, vahekaugusega 30 sülda (63,9 m), paaride vahe oli 110 m. Patarei tulesektor oli 140º ja peamine tulesuund 330º - 340º, tuleulatus raskete mürskudega 140 kaabeltaud (25,6 km).

Suurtükid paiknesid kõrgetes, kerge terassoomusega kaetud nn. pooltornides. Tornide alused valati raudbetoonist, läbimõõduga 15 m ja sügavusega 4m. Raudbetoonvundament toetus omakorda raudkividest laotud müüritisele, paksusega 30-40 cm, mis rajati liivapinnasele. Vundamendi ülaosa oli 60 cm kõrgune tüvikoonus, läbimõõduga alt 7,5 ja ülalt 6,5 m ja selle ülaosas asusid 30 ankrupolti läbimõõduga 60 mm suurtükitorni kinnitamiseks. Poldiringi läbimõõt on 1,5 sülda (3,19 m).

Kogu sellist massiivset rajatist oli vaja selleks, et 12"elik 305 mm läbimõõduga mürske tulistav suurtükk kindlalt paigal püsiks. Suurtükitoru oli 15 m pikk ja kaalus ~50 tonni, mürsk kaalus keskmiselt 450 kg ja laeng 132-156 kg. Ühe sellise lasu maksumus oleks tänases rahas 160 000 krooni.

305/52 laevakahurit, mis projekteeriti 1906. a., otsustati kasutada ka rannapatareides ning 1909. a. toimus projektivõistlus kolme Peterburi tehase: Metalli, Obuhhovi ja Putilovi vahel. 1913 .a. toimus võistlus Peeter Suure merekindluse jaoks ja Metallitehaselt telliti kahetorulised tornpatareid Naissaare ja Aegna jaoks.

21. detsembril anti Peterburi tehasele "Metall" tellimus 12" suurtükkide valmistamiseks Peeter Suure Merekindluse jaoks ja 1916. a. alguses valmis 3 seadet Sankt- Peterburi Admiraliteedi tehases, 4 - Balti Laevehitustehases ja 4 Nikolajevski tehases.

Tahkuna suurtükid valmistas Balti Laevaehitustehas. Vene suurtükitehnika kirjanduses on hinnang nendele seadetel - sõjaaja ersatsseadmed. Ajapuudusel ei jõutud patareid lõpuni valmis ehitada ja 1916-1917 paigaldati u 1700 m³ raudbetooni, elik kogu ettenähtust vaid 12%.

Tahkuna patarei nr. 39 loeti lahinguvalmis olevaks peale proovilaskmisi 3. juuniks 1917. a.

Suurtükipatarei kaitseks oli läheduses õhutõrjepatarei nr. 39a, milles algselt 1916. a. oli kolm 57 mm kahurit, need aga asendati 1917. a. nelja 75 mm õhutõrjesuurtükiga.

Tegeliku sõjategevuse alguseks Hiiumaal oli Tahkuna ja Örö saarte vahele merre lastud u 9000 miini. Hiiumaa vallutamine ei kuulunud tegelikult üldse Saksa algsesse sõjaplaani, aga kui muud operatsioonid õnnestusid, otsustati rünnata ka Hiiumaad. Praktiliselt vallutas Hiiumaa 17. Jalaväerügement 20. oktoobril, vene väed alustasid saarelt lahkumist juba 17. oktoobril ja õhkisid enamiku patareide suurtükkidest.

Kuna patarei nr. 39 ei saanud tulistada lõunasuunda, siis jäigi lahing pidamata ja hulk tööd ja tohutult raha oli kulunud asjata.

Patareid nr. 39 kui Hiiumaa võimsamat ja enam-vähem väljaehitatut I Maailmasõja patareid on seni kõige põhjalikumalt uuritud, nii koostasid 1987. a. Kultuurimälestiste Projekteerimise Instituudi (KRPI) töötajad Mati Kangro ja Guido Põlluveer koostööna väga hea skeemi, mille järgi on ka täna looduses kõik rajatised hästi leitavad. Hiiumaa Muuseum ja Hiiumaa õlleselts "Odratolgus Labyrindis" on korraldanud kohapeal mõned talgupäevad ja puhastanud välja kahurialuse nr. 1, samuti koristanud aluste peal kasvanud puud. Hooldustööd jätkuvad igal aastal.

Patarei nr. 38 - IV -152/50 - neli 152 mm elik 6" Canet tüüpi kahurit rajati Lehtmasse- Tahkuna raskesuurtükipatareile kõige lähemale. Laskekauguseks oli 80 kaabeltaud elik 14,6 km. Patarei paiknes Tahkuna ja Lehtma vahel merre küündivast väikesest maaninast ligi 250 m kaugusel ja nr. 39-st 3,5 km ida pool. Samast möödus raudtee.

Ehkki see oli üks kõige primitiivsema ehitusega patareisid, olid relvad oskuslikult paigutatud rannaluidetesse puitalustele ja kaitstud liivavalliga. Eesvall oli pealt kaetud graniitkividega, suurtükiõued vooderdatud palkidega. Kahurid olid paigutatud puitalustele paaridena, vahekaugus paaridel 60 sülda (128 m), relvadel 30 sülda (64 m).

Ka see patarei ei osalenud võitluses, vaid kahurid õhiti samal ajal patarei nr. 39-ga 20. oktoobril 1917. a. ja patarei jäeti maha. Täna on rannametsas näha vaid ebamääraseid lohke ja kraave.

Samalaadse ehitusega patarei nr. 47 IV-152/45, laskekaugusega 16,5 km, rajati Hirmustesse. Ka see oli raudteega (0,5 km) ühendatud lähima s.o. Hirmuste sadamaga ja tänaseks on säilinud vaid lohud rannavallis. Patarei nr. 47 õhiti 19. oktoobril 1917. a.

II Lõuna-Hiiumaal rannapatarei IV-75/50

Lõuna-Hiiumaal oli Soela väina sulgemiseks siit poolt rajatud ajutine rannapatarei 1915. a. IV-75/50, laskekaugusega 37 kblt. = 7km, seda kaitses samuti ajutine õhukaitsepatarei nr. 35 IV - 75/50. Tekib küll kahtlus, kas pole tegemist ühe ja sama patareiga? Mõlemad kirjutati maha 1916. a. ja rajati uus Tohvri patarei nr. 34 IV-120/50, laskekaugusega 70 kblt. = 13 km.

Kahurid paiknesid raudbetoonalustel, mille ette jõuti rajada ka eesvalli betoonkatted.

Need 120mm, algupäraselt Prantsusmaalt ostetud inglise "Vickers"suurtükid, valmistati vene tehastes põhiliselt jälle Sankt-Peterburis. Praegu pole andmeid Sõru sadama ja Tohvri patarei vahelise raudtee olemasolust.

Tohvri patarei oligi ainuke, mis osales sõjategevuses 1917. a. oktoobris. 12. oktoobril sundisid saksa sõjalaevad "Emden" ja "Bayern" suurtükiduellis 34. patarei vaikima. Siiski sai patarei enne pihta saksa loodimislaevale A28. Järgmisel päeval saatsid sakslased dessandi patareid õhkima, see aga leiti juba mahajäetult ning relvad lihtsalt lasti puruks.

Patareide ehitamiseks ja varustamiseks rajati juurdepääsuteed ja esmajärjekorras kitsarööpmelised raudteed lähimast sadamast. Tahkunasse ehitati Lehtma - Tahkuna raudtee 1914. aastal, see oli ligi 6 km pikk, rööbaste vahega 750 mm. Tahkunasse ehitati depoo kahe veduri jaoks. Vedurid valmistas 1914. a. kevadel Saksamaal firma Orenstein & Koppel (O & K). Need olid 0-3-0 tüüpi 90 hobujõulised paakvedurid.

Vagunid, pigem küll vagonetid valmistas Arthur Koppel Peterburis 1913, kõik olid kaheteljelised lahtised vagunid kandevõimega 8 tonni. Hirmuste raudtee pikkuseks oli 500 m.

Lisaks rannapatareidel kaitsti rannikut kaevikusüsteemidega, mida Hiiumaale kavandati kolm lõiku, neid ei jõutud siiski täielikult valmis ehitada:
1. Lehtma sadamast Paope külani
2. Paope külast Mardihansu külani
3. Mardihansu külast Emmaste mõisani

Patareid ei saanud toimida ilma meeskondadeta ja tihtilugu kirjutatakse inimestest vähem kui masinatest. Lisame siiski siia suurtükkide kõrvale teated sõdivate poolte inimressursist.

Kokku oli vene maavägede sõdurite arvuks saartel üle 20 000 mehe, millest enamik paiknes Saaremaal. 1. juuliks 1916 oli Hiiumaal mererinde 2. üksiku (jalaväe?) pataljoni 2.,3.,4. rood, üksiku merebrigaadi 3. ratsaväe- kuulipilduja patarei, 4. merepolgu 1. ja 8. rood, staap, Arenburgi piirvalve ratsadivisjoni 1. sotnja staabiga.

Hiiumaad vallutama hakati 15. oktoobril kui Sõrul maabus ja lõi sillapea 300 madrusest koosnev üksus Rosenbergi flotillist kaptenleitnant von Ahlefeldti juhtimisel. Alles 18. oktoobril tungis Hiiumaale II Jalgrattapataljon ja ülemleitnant von Kaweczynski juhtimisel 17. Jalaväerügement. 20. oktoobriks oli Hiiumaa sakslaste käes ja umbes 750 vene sõdurit vangi võetud.

See on praegu enam-vähem kõik, mis on õnnestunud teada saada I Maailmasõja rannapatareidest Hiiumaal. Kõik täiendused ja teated on väga oodatud, internetikud leiavad mõndagi ka aadressilt http://www.mil.hiiumaa.ee.

Loodame peatselt ilmutada "Hiiumaa Rannapatareid vol 2." elik II Maailmasõjaks meile rajatud kindlustustest.

Kokkuvõte I Maailmasõjaks Hiiumaale ehitatud rannapatareidest:

• Nr. 39 IV - 305/52 Tahkuna
• Nr. 39a IV - 75/50 Tahkuna
• Nr. 38 IV - 152/50 Lehtma
• Nr. 34 IV - 120/50 Sõru (Tohvri)
• Nr. 47 IV - 152/45 Hirmuste

Tagasi