Militaarne Hiiumaa
 
   
  Sissejuhatus  
  Sissejuhatus > Väljavõtteid Nikolai Reegi raamatust  
 
Väljavõtteid Nikolai Reegi raamatust "Saaremaa kaitsmine ja vallutamine a. 1917" (Tallinn, 1937)

Hiiumaa kindlustustööd (lk. 52)

Hiiumaale kavatseti ehitada piki põhja- ja läänerannikut kohtadesse, mis on soodsamad dessandi maalesaatmiseks, laskepiluga varjendite (kaponiiride) ja rühma- või poolkompani kaevikute süsteem. Vastavalt looduslikele tingimusile kogu nimetatud rannik oli jaotatud kolme ossa:
  • Lehtmast Paopää külani,
  • Paopääst Mardihansuni ja
  • Mardihansust Emmasteni.

Lõik Lehtmast Paopää külani jagunes veel omakorda kahte ossa: Lehtma sadamast Mudasteni ja Mudastest Paopää külani.

Lehtma sadamast Mudaste külani on rand liivane ja ainult mõnikümmend sülda lai; vahenditult randjoone taga on okaspuumetsaga kaetud kõrge liivaluide. Arvestades maastikku otsustati lõigu selles osas ehitada randjoonele ainult rida vaatluspunkte ja vähemaid kaevikuid välivahtkondade ja kuulipildujate jaoks, kuna kaitsepositsioon pidi moodustatama randjoone taga olevale liivaluitele, mis pakkus küllaldast kaitset nii püssi kui suurtükitule eest.

Kitsad, praotaolised kaevikud otsustati kaevata luite harjale; kohtades, kus luite sisemine kallak oli järsk, piirduti luite ühe külje mahakaevamisega ja selle vooderdamisega. Lõigu sellesse ossa oli kavatsus ehitada 4 kaevikut esimeses ja 5 teises järjekorras.

Lõigu osas Mudaste külast Paope külani ulatuvad merre kaks maanina - Kotseri ja Kõrgessaare; rand on siin liivane ja üle külvatud raudkividega; meri on madal ja rikas leetseljakuist. Väikese süvisega laevadele on soodsaks lähenemiskohaks Paopää küla rajoon. Kuna põhjavesi selles rajoonis on lähedal, siis oli võimaklik ehitada siia ainult pinnapealseid kaevikuid. Kaevikute eesvallid ehitati kividest ja kaeti liivaga; kaevikute sisemine kallak vooderdati osaliselt kividega, osalt puuga. Igasse kaevikusse ehitati kuulipilduja-alus kahele kuulipildujale. Lõigu selles osas oli ette nähtud ehitada 6 kaevikut esimeses ja 11 teises järjekorras.

Lõik Paopää külast Mardihansuni (Kõpu säär).
Kogu rand on kitsas ja liivane, selle taga algab tihe mets, mis katab kogu poolsaart; metsas leidusid ainult üksikud ja isegi jalaväele raskesti läbipääsetavad teed.

Kogu poolsaarel olid käimas tööd nende teede sihtide puhastamiseks, mis viivad poolsaare peamagistraalilt (Paopää, Kõpu, Ristna tuletorn) poolsaare rannale. Poolsaare kivine pinnas raskendas tuntavalt kaevikute ehitamist, mistõttu kõik kaevikud rannal tehti pinnapealsed.

Poolsaare keskosas idast läände asetseb seljandik, mis kahes kohas laieneb, moodustades kõrgemaid küngaste gruppe. Esimene selline küngaste grupp asetseb Kõpu, Surepi, Mägipää ja teine poolsaare kaelas Koppa ja Puski külade rajoonis.

Esimese küngaste grupi rajoonis oli märgitud positsioon, mis läbi lõikas poolsaare lääneosast itta viivad teed. Teise küngate grupi rajoonis oli ette nähtud poolsaare varupositsioon, mis pidi läbi lõikama polsaare kaela Luidja lahest Õinigu laheni.

Eespoolnimetatud küngaste gruppide kõrgematele tippudele olid organiseeritud vaatluspunktid (Kõpu tuletornis, Hannusemäel ja Mardihansu külast umbes 3 km põhjapool oleva ap.-õigeusu kiriku juures).

Poolsaarel olid ette nähtud kaevikud:

  • piki rannikut - 16 kaevikut, neist 5 pidi ehitatama teises järjekorras;
  • poolsaare lõuna osas 11 kaevikut, mis olid määratud ühe pataljoni jaoks; kaevikud asusid rannikusrt Kõpu tuletorni juurde viivate teede ja jalgradade rajoonis;
  • poolsaare kaelas Villamaa, Puska; Koppa külade rajoonis10 kaevikut, mis pidid sulgema vaenlasele edasipääsu poolsaarelt saare sisemusse; osa kaevikuid asetses liivaküngaste harjal; sellele positsioonile otsustati asetada ka osa kaevikurelvadest.

Lõik saare läänerannikul Mardihansu külast Emmasteni. Rannik on raudkividega üle külvatud. Poole kilomeetri kaugusel rannikust algab soistunud mets. Kohati mets kaugeneb rannast enam kui pool kilomeetrit, moodustades rannal suuremaid lahtiseid alasid, nagu Õinigu, Halte ja Vanamõisa rajoonis. Põhjavee läheduse tõttu olid kõik kaevikud siin pinnapealsed. Igas kaevikus olid ette nähtud kuulipildujapesad. Üldse nimetatud lõigus oli ette nähtud 23 kaevikut, milledest 9 pidi ehitatama teises järjekorras. Traattõkked olid ehitamisel.

Hiiumaa varupositsioonid.

Tugevamaks ja kestvamaks vastupanuks Hiiumaal nähti ette varupositsioon Kukka, Nõmba, Venküla üldjoonel, millel pidi olema sillapea tähendus. Nimetatud joone luurel selgus, et sillapea tähendusega varupositsioon on soovitav moodustada kahel joonel:

  • Kärdla, Lõpe, Partsi; Kuri, teises järgus Kukka, Padala ja
  • Sillaotsa, Pühalepa, Vallipää joonel.
Nimetatud kaks sillapead pidid kujutama enesest kaht eraldi lõiku.
Kukka, Nõmba, Venküla joont ei peetud soovitavaks kindlustada, sest peale suurte tööde positsiooni kondlustamise alal tekkis veel kahtlus, kas väeosad suudavad seda joont tugevalt kaitsta. Tuli arvestada taanduvate väeosade tungist koonduda teedele, kusjuures oleks kujunenud raskeks nende suunamine metsades asetsevatesse kaponiiridesse; pealegi võitlus metsas on jõukohane ainult hästi distsiplineeritud ja kõrge moraaliga vägedele. Loeti tõenäoliseks, et positsiooni läbimurde puhul variseks kokku kogu kaitsesüsteem, mis asetaks positsiooni garnisoni kriitilisse olukorda, kuna neid ähvardaks äralõikamise oht Pühalepast. Arvati ka, et metsa kaitsmine kaponiiridega eeldab palju jõude (mitte vähem kui rügement), kusjures veel aga poleks kindlustatud kaitse edukus. Samuti oletati, et kaponiiride süsteemi abil metsa kaitsmise asemel kindlustatud sõlme loomine Nõmba rajoonis ei ole otstarbekohane, sest nimetatud sõlm on kergesti äralõigatav naaberosadest, mille tagajärjel selle garnison oleks sunnitud kas alistuma või viivitamatult positsiooni maha jätma. See omakorda oleks raskesse seisukorda pannud naabrite tiivad, mis oleks võinud põhjustada kogu positsiooni mahajätmise.
12. oktoobriks Hiiumaa kindlustatud varupositsiooni asukoht polnud veel lõplikult otsustatud.

Rannapatareid (lk. 55)

Rannapatareid olid inseneriliselt ette valmistatud järgmiselt.

a) Sõrve sääre patareid nr. 40, 41 ja 43. Kõik patareid olid varustatud tulejuhtimisvahendite ja kaugusmõõtjatega. Suurtükid seisid lahtiselt, laskemoona keldrid ja varjendid olid kaitstud ainult vähemate lennukipommide eest. Olid käimas tööd patarei nr. 43 ümbritsemiseks betoonist brustveriga.

b) Saaremaa looderanniku paterid nr. 45 ja 46. Suurtükkide ülesseadmisega ühenduses olevad tööd polnud veel lõpetatud, kuid suurtükid võisid juba tulistada. Patarei nr. 46 brustver oli veel lõpetamata. Tulejuhtimisabinõud olid asetatud ajutistele puust alustele, puudusid kaugusemõõtjad.

c) Hiiumaa patareid nr. 34, 38, 39 ja 47 olid kõik ajutistel puu-alustel. Patarei nr. 39 oli küll varustatud kaugusmõõtjaga, kuid see ei vastanud patarei tule ulatusele. Kõik suurtükid seisid lahtiselt. Varjendid olid arvestatud vähemate lennukipommide ja kildude vastu.

d) Vormsi saare patareid olid samas seisukorras kui Hiiumaa patareid.

e) Muhu ja Virtsu patareid nr. 32, 33 ja 36 olid kõik puu-alustel, peale patarei nr. 32, mille 2 suurtükki olid seatud betoonalusele. Patareid olid varustatud tulejuhtimis-seadeldistega ja kaugusemõõtjatega; keldrid ja varjendid kaitsesid ainult kildude ja väikesekaliibriliste lennukipommide eest.

Muhu ja Virtsu patareid olid ainukesed, mis tegid läbi lühendatud praktilise õppuse.


Tagasi