Urmas Selirand
8. märts 2004 Ajaleht Hiiumaa

Tänu värskele ordenikandjale ja ajaloos uurivale ajakirjanikule Endel Saarele on viimastes “Hiiumaades” olnud mitmeid sõjamälestusi II Maailmasõja päevilt ja järelt. Usun, et neid tuleb veel, sest põlvkonda, kes seda 60-65 aasta tagust aega mäletab, jääb järjest vähemale, ja on viimane aeg veel küsida ja kirja panna. Mõningaid täiendusi tahaks aga ise ka lisada, sest olen otsapidi asja sees ja mõnigi asi selgineb aastatega.

Nagu ka 1917. aastal, tuli sakslane 1941. aastal dessandiga Hiiumaa peale Saaremaa põhjakaldalt, vastupidiselt vene strateegide ootustele, kes mõlemal korral ootasid vaenlast ikka läänest või põhjast.

Huvitav on see, et mõlemas suures sõjas alustati Hiiumaa dessantidega 12. oktoobril ja 21. oktoobriks oli Hiiumaa uute okupantide vägede käes. Olid ju mõlemad okupandid, nii venelased kui sakslased. Mõni vaidleb nüüd kindlasti vastu, et 1917. aastal olime Vene impeeriumi koosseisus olev provints – aga sinna sattusime me ju Põhjasõjaga, kus ometi taas üks okupant teise vastu vahetus. Iseseisvaks sai Eesti alles pärast esimest 20. sajandi Saksa okupatsiooni ja võideldes mõlema tollase impeeriumiga Vabadussõjas. Nõnda kipub Hiiumaale sõjaohtlikum aeg olema ikka oktoobrikuu teine pool, kui vähegi sõjategevust juhtub olema.

Nõmba ja Kärdla

Lugupeetud Kaljo Järva kuuldud andmetel olevat Nõmbas paiknenud üks vene 6-tolline õhutõrjekahur. Sellest on mm-tesse ümber pandult saanud 150 mm, aga tegelik oleks siiski 152 mm. Huvitav on see, et senistel teadetel Hiiumaal nii suurt õhutõrjetehnikat ei nimetata, ikka vaid 76 mm-sed, need liikuvad, mis meie andmeil paiknesid Sigalas ja Tahkunas (OZAB – 507 ja – 508 ), aga pole see Kärdla ja Tareste randki kaugel. Eks siin ole oma osa sellel, et rannapatareidest kirjutati ka nõukogude sõjaajaloo kirjanduses, maavägedest, saati siis õhutõrjest, aga juttu pole. See Ruudi leitud kahurilukk muidugi heidaks täiendavat valgust, aga eks ole seegi arvatavalt vanarauana “atradeks” ümber taotud.

Huvipakkuv on teade, et saksa pommitaja lasi Kärdla rannas esimese pommi otse kuulipildujapesale Rannapaargu ja vetelpäästesadama vahele. Sealne kuulipildujapesa elik dott on küll tänaseni täies raudbetoonmundris ja tabamuse jälgi ei paista. Võimalik, et kõrval oli õhutõrjekuulipilduja, see võidi puruks lasta küll. Ise pole veel seda auku otsimas käind, aga kevadel palun selle endale kätte juhatada.

Hiiessaare ja Kukeraba

Hiiessaares oli patarei nr. 12 oma kolme 152 mm elik 6-tollise suurtükiga, mis oli peale Hiiumaa mõeldud ka Vormsi akvatooriumi valitsemiseks. Laskekaugus oli neil suurtükkidel hoolimata mõningasest vanamoodsusest (nn. Canet tüüpi suurtükke toodeti ja kasutati juba enne I Maailmasõda, Venemaal alates 1895.a.) 18,3 kilomeetrit, mis Vormsi randa (kaardi pealt mõõdetuna ca 18 km) hädapärast ka välja vedas. Andis pingutada Kukeraba 180 mm kaksiktornidelgi, et oma laskeulatusega 37,7 km vastast Vormsis (Kukerabast Vormsi randa on kaardil joonelt ca 32-35 km) kahjustada. Siin oli aga, nagu selgub Johannes Sinijärve jutust Kaljo Järvale, tulejuhtimine täiesti ette valmistamata ja seeläbi kõlbmatu. Üle Vormsi mürsud küll ei lennand, aga sihtmärki ei tabatud kõigest hoolimata.

Ilmselt püüti Tahkuna raskepatarei nr. 316 ja Hiiessaare patarei nr. 12 tulega takistada sakslaste dessanti Vormsile. Oleks saadud veel valmis hiiglaslik 406 (mitte 405) mm kahuripatarei, siis oleks ilmselt asi täbaram (laskekaugus ligi 46 km) olnud. 406 mm kahur oli tõepoolest ette nähtud monteerida 1942. aastaks Lõimastust nii 1,5 km Tahkuna poole. Selle suurtüki tarvis kaevati rannaluitesse suur süvend, mis tänaseni alles, kaugemale siiski ei jõutud, sest sõda tuli varem peale.

Vormsi dessant ja langenud võitlejad Hiiumaal

Vormsi dessandi toimumisest on ka mitmeid versioone. Vinogradov ja teised nõukogude ajalookirjutajad räägivad piiritust kangelaslikkusest ja pea viimseni langemisest, mis vastab täielikult nõukogude kommunistlikule ideoloogiale. Tegelikkus oli vast pisut teine. Nii formeeriti NSVL vägede poolt Saaremaal üksus umbes 300 kohalikust mehest, mis toimetati Hiiumaale ja üks rood sellest osales Vormsi saare lahingutes, kus peaaegu kõik sakslaste poole üle läksid.

Saaremaa lahingud lõppesid 3. oktoobril ja enamik Punaarmee 18 000-mehelisest garnisonist langes või võeti vangi (ca 12-13 000). Peagi oli käes Hiiumaa kord ja Tahkunas võeti vangi üldlevinud 5 000-st Hiiumaal paiknenud punaväelasest üle 3000. Täpse arvu annab sõja-ajaloolane Mati Õun – tema andmetel 4300-st vene sõdurist Hiiumaal võeti vangi 3 388. Seni pole ikka teada Hiiumaa lahingutes langenute arvu, oletusi saab siiski teha. Kui lahutame 5 000-st 3 400, jääb 1 600, ohvitsere (väidetavalt haavatuid) veeti Hankosse 570, jääb 1030, nendestki suur osa põgenes mandrile ja mere kaudu Rootsi, nii jääks ligikaudseks langenute arvuks alla tuhande mehe. Meil pole aga teada ühtegi suurt ühishauda, kuhu maetud nõukogude sõduritele oleks pärast sõda kindlasti tähelepanu pööratud. Kus nad siis on ja kuhu jäid, inimesed olid nemadki?!!? On aga ka andmeid, et Hiiumaad kaitses kuni 4 500 meest, antakse ka 3 200-3 400 meest. Heino Mähe, Hiiumaa Omakaitse organiseerija ja Käina kompanii ülema mälestustest loeme, et Hiiumaa vallutamisel langes üks eestlane ja kolm sai haavata, sakslaste kaotused olid 80 surnut (miiniväljad), haavatute arv pole teada. Venelastel olevat langenuid olnud u. 300 meest ja 3 000 ümber langes vangi. See tundubki kõige tõepärasemana.

Veelgi on küsimusi, mis tahaksid kindlamaid vastuseid:

1. Mitu kahurit oli ikkagi Tohvris 12. oktoobril 1941 ja mitu neist pauku ja kui palju tegid?

2. Mis toimus Ristna väidetavalt nelja 130 mm kahuriga patareis enne põgenemist Tahkunasse 16-aerulises merepaadis? Oli seal üldse patarei välja ehitatud?

3. Mis toimus Pallinina patareis?

4. Kas ja palju oli suurtükke Hiiumaal maaväes? Kõigil saartel kokku olevat olnud 6 välisuurtükipatareid kokku 142 kahuriga.

Mineviku militaarteemad on praegu ka Hiiumaa külastajate tõusvas huviorbiidis, selle kaudu saame pakkuda elamusi metsades ja mererannas. Parim moodus asja arutada ja avalikustada on meie maakonnalehed, andkem siis teada ja pangem paberile.


Tagasi