Agregaat nr. 12 - Revoljutsia
Meeliks Julge
Revoljutsia Kärdla elektrijaamas 1956. aastal.
Motorist Paul Juurik (trepil) ja elektrik Arvi Kokla.
Foto Meeliks Julge
Neljasilindriline diisel "Dvigatel Revoljutsia".
250 hj 375 T/min.
Selle mootori elulugu on pikk ja raske. Ta valmistati Gorki
linnas enne Teist maailmasõda 1941. aastal.
Sealt jõudis ta rongi ja laevaga Lehtma sadamasse,
kust sõidutati mööda raudteed Lõimastu
rannakaitsepatareisse. Jõujaam asus patarei kõige
alumisel korrusel 10-12 meetri sügavusel raudbetoonruumis.
Tema kõrval seisis teine samasugune agregaat. Generaator,
mille võll jäigalt ühendatud mootori väntvõlliga,
oli valmistatud Elektrosilas 1940. aastal. Võimsus
176 KW 220 KVA, töötas pingel 230 volti (127/250).
Naabruses asuva kahuri all oli samasugune jõujaam.
1941 a. oktoobris, lahingute ajal, tulistasid need kahurid
oma mürske nii Kärdla linnale, kui ka mujale Hiiumaale.
Enne saksa vägede kohale jõudmist lasksid venelased
patareid õhku. Ühel neist oli plahvatus ka diisleid
vigastanud. Peale seda tungis põhjavesi patarei ruumidesse,
konserveerides eelnevalt põrandal lainetava õliga
kogu sisseseade.
Nii puhkasid need mootorid rahus vee all 14 aastat, kuni 1955.
aasta suveni. Siis võttis Hiiumaa Kalakombinaat
asja käsile ja pumpas oma võimsate pumpadega patarei
ruumid kuivaks. Nüüd algas sealt seni puutumata
sisseseade mahamonteerimine. Saadi kaableid, torustikku, keskkütteradiaatoreid
ja kaks jõujaama.
Pikapeale jõudsid jutud Lõimastu metsavaikuses
toimuvast varanduse äravedamisest ka meie sõjaväelaste
kõrvu. Nad sõitsid sinna ja lõpetasid
ise selle töö. Peale seda konfiskeerisid nad ka
kõik Kalakombinaadi lattu antud patareist saadud asjad.
Nüüd seisid Kärdla polgu õues kaks võimsat
diislimürakat ja venelased nuputasid, kuidas üks
neist oma saekaatrit vedama panna. Meie jaama direktor Nurmsalu
soovitas neile selle asemele meie vana lokomobiili kui ökonoomsemat,
sest saepuru ja lauapinnud kõlbavad ju katlale kütteks.
Kaup võeti vastu. Elektrijaam vedas suure diisli koos
generaatoriga oma hoovi.
Lokomobiil transpordiasendis. Selle masina vastu vahetas
elektrijaam sõjaväelastelt ühe patareis BB-316
olnud diisli.
Vasakult: Paju, Julge, Känd. Foto Meeliks Julge kogust
1955. aasta oktoobris pandi meie katlale vanad raudrattal
jälle alla ja veeretati jaamast välja. Seal ootas
teda juba venelaste tank. Lokomobiil seoti selle taha ja algas
sõit polgu poole. Kõik läks seni ilusti kuni
polgus, pisut enne oma asukohale jõudmist, tank ühe
järsu pöörde sooritas. Selle tulemusel kukkus
lokomobiil külili hooratta peale. Kirumist oli nüüd
üsna ohtralt, kuid see ei aidanud sugugi. Kui katel ratastele
tagasi sai, selgus, et väntvõll oli kõver
ja mitmed osad purunenud. Nii kurvalt lõppes selle masina
elutee.
Teise diiselagregaadi vahetasid venelased meie väikese
15 KVA Phänomeni vastu.
1956. aasta märtsi alguses õnnestus Tallinnast
palgata kolm töömeest, kes olid nõus polgust
saadud kahest diislist ühe korraliku masina meile üles
panema. Mehed lõhkusid vana Deutzi vundamendi välja
ja valasid selle asemele uuele suurema aluse. Siis algas mootori
kokkupanemine. Uue generaatori pidime saama Võrust.
28. märtsil 1956. a. sõitsime kolme 2,5 tonnise
kandejõuga autoga üle jää mandrile.
[...]
Juulis 1956 oli linnameestel töö lõpetatud
ja agregaat Revoljutsia oma ameerika generaatoriga hakkas
nüüd meie elektrivõrku voolu andma.
1955. aasta sügis. Revolutsija plokk elektrijaamas
tõstepuki all.
Foto Meeliks Julge
Agregaadi nr. 12 hoorattal istuvad elektrik Erich Pisa ja
motorist Einar Petter.
(See 2,5 tonni kaaluv hooratas on pääsenud vanarauda
viimisest ja asub tänaseni Kärdlas). Foto Meeliks
Julge
Mis liigub see kulub, ka meie mootoril oli mõnd
osa vaja. Seepärast hakkasime ettevalmistusi tegema,
et teise kahuri all ära käia, kus purunenud mootorid
veel alles olid. See toimus 9.-20. jaanuarini 1961.
aastal. Ligi kaks päeva pumpasime vett, enne kui patarei
ruumid kuivaks saime. Kui olime alustanud, tuli korraldus
töö seisma panna, sest seal olid alles veel mõned
mürsud, käsigranaadid ja lõhkeainet. Tööd
me päris seisma panna ei saanud, sest siis oleks ruumid
uuesti vett täis valgunud.
Kärdla Elektrijaama mehed jaanuaris 1961 patarei BB-316
suurtükitornil nr. 1. Esiplaanil oleva neljakandilise šahti
kaudu olid diiselagregaadid alla lastud, sealtkaudu toodi
ka kasutamiskõlbulikud varuosad üles. Fotod Meeliks
Julge
Järgmisel päeval tulid sõjaväelased. Nad
viisid lõhkeainekastid ja käsigranaadid lähedal
asuvasse dotti, saatsid meid kõik korraks kahuri maa-alusesse
käiku ja tegid need kahjutuks. Plahvatus oli nii tugev,
et kergitas doti lae üles ja paiskas seinad väljapoole
kaldu. Mürsud kanti kõik kahuri aluse peale kokku
ja pärast meie töö lõpetamist ja sealt
lahkumist tehti viimane suur pauk.
Purukslastud dott patareis BB-316 (skeemil
märgitud numbriga 8). Esimest korda õhiti seda 1961.
aastal, aga sellest paugust tekkisid doti seintesse ainult praod,
ehitis säilitas enam-vähem algse väljanägemise.
Sellel fotol nähtavad purustused tekkisid salapärases
plahvatuses 2001. aasta aprillis.
Foto Mart Mõniste (2001 november)
Sealsamas suurtükitornis põletas elektrijaam
hiljem (1960-1970-ndail aastail) kasutatud mootoriõli.
1967. aastal viidi vanast jaamast teised agregaadid uude
masinasaali, Revoljutsia aga saadeti auga väljateenitud
vanaduspuhkusele.
Agregaat nr. 12 Revoljutsia anti 1970. aastal vanarauaks.
Foto Meeliks Julge
Tagasi
|
