| |
Traadipoiste
retked Hiiumaal Maailmasõja päevil
Postisarv 1940 nr. 2 lk 33-34. Autor tundmatu,
artikli all nimemärk pp.
Suvel 1917. a., töötades mandril, olin saanud
mitu käsku kiirustada töödega, et minna
Hiiumaale, kus eelmisel aastal ehitatud telefoniliin
Kõpust Emmasteni töötavat halvasti. Sääraseid
käske ei tarvitsenud tol ajal võtta väga
tõsiselt; kiiret tööd oli mujalgi, käske
ning korraldusi tuli järjest juure, arvestamata kui
palju neist täita suudetakse. Sügisepoole, kui
olime Pärnu ja Virtsu kandist jõudnud tagasi
Haapsallu, võtsime kursi Hiiumaale, kuhu ma varem
polnud sattunud, kui mitte arvata, et kunagi poisikesepõlves
olin isaga Saaremaalt käinud Emmastes kirikus.
Haapsalus asusime väikesele aurikule, mille nimi
oli ka Hiiumaa; paari tunniga olimegi Heltermaal, kust
edasi liikusime liini remonteerides. Tööd oli
palju, tehtud aga sai vähe ja kergelt, sest tuli
rutata. Heltermaalt Kärdla poole läksime poole
päevaga 15 km. Mõni isolaator vahetati, mõni
post lükati otse; postidevahetust üldse polnud.
Jõudsime Nauri taluni, kuhu jäime öösiks.
Uudiseks oli meile siin ja edaspidi ka mujal, et ei keelatud
öömaja ega sööki. Mandril oli neis
asjus sagedasti häda olnud. Kuigi maarahval veel
polnud puudust toiduainetest – tundus ainult vähe
kitsam kui enne sõda – aga anda ei tahetud.
Ja võõraid koheldi kahtlustavalt: tont teab,
mis mehed nad on! Igasorti tüüpe oligi tol ajal
liikvel.
Hiius loomulikult olid tagavarad väiksemad, aga ei
mäleta juhtumit, et sööki oleks keelatud,
ning vigurdamist selle juures polnud: toodi lauale, mis
käepärast juhtus olema. Et võõrale
peab andma oli enesestmõistetav. Hiljem oli meie
töörühmas ka pärismaalasi, keda kohapeal
muidugi tunti. Kui kord kuskil Kõpu metsatalus
õhtusöök lauale toodud ja meiega lauda
asusid ka paar Kärdla meest, tegi perenaine viimastele
märkuse:
-- Olete teie ka pikamaa-mehed või? … Oleksite
võinud leivakoti kodust kaasa võtta.
Nauril olime esimese öö. Magasime aida lakas
heintes. Traadipoiste öökorter on tavaliselt
lakas. Soojal ajal pole paremat soovidagi, hilissügisel
on elutoas muidugi mõnusam. Sagedasti kutsutaksegi
tuppa, loovutatakse mõnikord pererahva voodigi.
Rännakul remondiga piki telefoniliine leidub postkontorite
ülemaid, majakamehi, piirivalvureid, samuti ka taluinimesi,
kes telefonimehi vastu võtavad kui oodatud külalisi.
Järgmisel õhtul Kärdlas oli küll
väheke teisiti. Kui postihärra kuulda saanud,
et kavatseme postkontori kuuris ööbida, saatis
postiljoni meid sealt ära ajama. Me muidugi ei läinud.
Oli sõja aeg ning meid oli üle kümne
mehe …
Kolmandal päeval jõudsime Tahkunasse,
kus rannapatarei kasarmutes vast nägime, kuidas sõja
ajal laialt elatakse.
Patarei meeskonnale metsa ehitatud kasarmud ühes
ohvitseride elamutega ja muude ehitistega moodustasid
seal väikese linnakese, kus ei puudunud elekter ja
raudteegi. Selliseid linnakesi leidus meie randades mitmes
kohas, mis vaenlase lähenemisel hiljem kõik
korralikult maha põletati, nii Tahkunas kui mujal,
kaasa arvatud Rohuküla sadamalinn. Aga tol ajal elati
rõõmuga. Mis mujal puudus, mida harva näha
sai, seda oli siin külluses, nagu saia, suhkrut,
kompotti. Sõduripoest sai osta igasorti paberosse
endise hinnaga, kuna mujal hakati juba kartulivarsi suitsetama.
Meie jõudsime Tahkunasse lõunaajaks. Vabas
õhus mändide all olid kaetud lauad rikkalikult.
Meile tehti ruumi ja meid kui külalisi kostitati
väga sõbralikult. Suured kodusead tuhnisid
põõsaste vahel, kärsaga tõugates
leivatükke.
-- Ei taha leiba kuradid! Otsivad saia.
-- Mis saia! hõigati teiselt poolt, -- kompotti
tahavad. Anttigi sigadele kompotti.
Meie meelest oli nagu oleksime sattunud imedemaale. Kui
me paar päeva hiljem Kõpu sidepunkti olime
tulnud, ei imestanud me enam, kui meile pakutav õhtusöök
algas kompotiga ja lõppes põrsapraega. Külalislahke
rahvas oli, seda ei tohi salata. Muidu ka kenad mehed.
Vaba olemine valitses neis metsalaagrites. Revolutsioonilist
huligaansuste veel ei olnud – seda saime hiljem
mujal külluses näha ja tunda.
Tahkunas juba ja nüüd Kõpu-Ristna vahel
ning hiljem Õengo külas tutvusime teedega
liivas. Mitmel puhul jäime koormaga liiva kinni,
hobune ei jaksanud vedada. Ei aidanud muud, kui osa koormast
maha ning meestel kogu jõuga kaasa sikutada. Heinakoormaid
veeti seal laiade jalastega regedel, sest ratas sügavas
tuhkliivas ei liigu. Kümme kilomeetrit sellist teed
on terve päeva reis.
Männik ja liiv, üksikud elamud põllulapikestega
– see on Ristna poolsaar. Kes rahu igatseb, leiaks
seda siit. Mul on hiljem mitmel puhul neil Põhja-Hiiumaa
teedel käimist olnud, aga kui olen tahtnud teatud
metsatalu leida, pidin igakord huupi hea õnne peale
minema. Nii hästi on asulad peidetud metsatihnikusse.
Kui juhtud peale on hea, ei satu tabama õiget suunda
– pole ka häda. Tuled kuhugi mujale. Leiba,
kartuleid, kala leidub igas talus. Kui lestad on tugevasti
hapud, ja teed sellekohase märkuse, siis ei jäta
perenaine reageerimata:
-- Mis need lestad siis on, kui need hapudki pole …
Ja muidugi! Kui kogu päev on oldud värskes õhus,
süüakse hea isuga nii kompotti kui hapusid lesti.
Pühapäevase puhkuse pidasime kuskil Luide ümbruse
rannakülas. Mul oli teha kirjatöid, tahtsin
üksi olla, otsisin sobivat korterit. Väike maja
seisis suurte leppade all mere ääres, kuhu läksin
ennast korterisse kauplema. Perenaine kohendas-korraldas
õues.
-- Võiks küll, aga ma pean ära minema.
Õetütrel pulmad, pean abiks minema. Mees on
merel, enam meid pererahvast polegi. Kui üksi tahate
olla?
Ma arvasin, et võiksin ka üksi olla.
Nii siis mind, võhivõõrast inimest,
jäeti koduhoidjaks, paluti koguni viia põrsale
aeda kapaga valmispandud toitu, ning kui ma hommikul varem
peaksin lahkuma kui perenaine tagasi tulnud – juhatati
koht, kuhu ukse võtme pean panema. Kui järgmisel
korral perenaisele imestust avaldasin, et ta oli usaldanud
mind üksi jätta, tähendas ta:
-- Mis asja ma sust pidin kartma! Ega sa mõni hulgus
polnud – telefoni-töömehed olete. Ja sul
pole söuke nägugi peas, et koerust hakkaksid
tegema …
Kõpust hakkasime korratut telefoniliini korrastades
liikuma Emmaste poole mööda metsikut läänt,
see on läbi Hiiumaa lääneranniku metsade.
Asi enesest polnud sugugi nii hull kui kartsime. Uuel
ehitatud liinil olid traadid vähe üle pingutatud,
mis põhjustas palju katkestusi; ehitajal oli nähtavasti
metsast kahju olnud, oli jätnud sellepärast
sihi korralikult läbi raiumata. Aga et asjale oli
teatud tähtsus antud, otsustasin seda ära kasutada.
Olime viis-kuus kuud vahetpidamata rühkinud ja rassinud,
nüüd võisime siin endale vähe lahedamat
olemist lubada, liiategi, et meieni ei võinud ulatada
ülemuse uued käsud ega korraldused. Telefoniühenduse
võtmisest hoidusin, post meid seal metsades leida
ei võinud.
Liikusime tasa ja targu. Äraelamise võimalused
lahedad, koguni väikesed mõnusused ei puudunud.
Kalameestega sai öösel merelgi käidud,
ja kellel olid jahimehe kalduvused, ei jätnud parajat
juhust kasutamata. Seal nägin esimest ja vististi
viimast korda elus meie metsade uhkemat lindu metsist
männi ladvas istumas. Liini seadsime korda, aga kui
paari aasta pärast samu radasid käisin, ei olnud
ligi 40 km pikkusest liinist muud järel kui paarkümmend
posti. Saksa okupatsiooni võimud olid maha müünud
kogu liini või õigemini öelda: lubanud
kohalikele elanikele selle ära rüüstata,
kuna liini polnud tarvis.
Jõudnud Emmastesse, leidsin eest vana sõbra,
mõisavalitseja, kes oli ühtlasi ka peremeheks
välasaadetud mõisaomaniku asemel. Ootamatult
olin sattunud korraga härrasoludesse, nagu need valitsesid
vanades mõisates. Koht tundus kuidagi väga
kodusena. Ja üle Soela väina paistsid Saaremaa
rannad, kust ma kord olin teinud esimese retke Hiiu pinnale.
Aga pikka pidu meil siin polnud. Saabus telegraafiline
korraldus: kohe sõita Lihulasse ehitama telefonijuhet
Virtsust Pärnu.
Hobusemees, Saaremaa Kaarel, võttis traagilise
poosi ning deklameeris:
-- Läki ära siit Hiiumaa lihapüttide juurest
alla Pärnumaa kõrbenud karjamaadele, kus Saksa
lennukid pilluvad pomme, mis teps ei kõlba süüa.
Tagasi
|
| |
|
|
|
