Millist sõjavarustust võiks
veel leida Hiiumaa metsadest ja maapõuest?
Rivo Viin
Küsimus oli üles seatud soomustehnika osas. Usun,
et midagi erilist Hiiumaal olla ei saa. Saartel sõdinud
väeosad on ju üldjoontes teada, samuti relvastus,
mis neil kasutada oli. Arutleme siis antud teemal!
1941. aastal venelastel Eesti saarte kaitsmisel soomusüksusi
ei olnud. Kindlaid teateid on sellest, et venelastel olid
kasutada väikesed soomustatud tanketid, relvastatud ühe
või kahe kuulipildujaga. Sellistest on teateid Virtsu
kandist, Saaremaalt (kaks tükki lasti puruks Tagavere
küla lähedal) ja ka Hiiumaalt, kus kaks sellist
riista saadi sõjasaagiks Tahkunas.
Sakslaste poolel sõdis 1941. aastal saartel 61.
Jalaväediviis. Antud hetkel oli see diviis oma „parimas
vormis“. 1941. aastaks olid diviisil selja taga rasked
kuid võidukad lahingud Poolas ning Belgia vallutamine,
kaasa arvatud kuulsad Dunkerque lahingud, kus liitlasväed
pidid relvi maha jättes laevadele põgenema.
Ka 61. diviisil ei olnud saarte vallutamisel kasutada soomusüksusi.
Saaremaalt on teateid, et neil oli mitmeid poolroomikutega
või kummiratastega soomustransportööre, millised
olid relvastatud kuulipildujatega ja mõned üksikud
ka leegiheitjatega. Leegiheitjaid kasutati Sõrve lahingutes.
Peale saarte vallutamist koguti saagirelvad kokku ja viidi
saartelt ära. Näiteks 36. Eesti politseipataljon,
mis formeeriti 1942. a. kevadtalvel Haapsalus, sai kogu oma
relvastuse ja varustuse Tahkunast, kaasa arvatud hoburakmed
ja autod. Muide, algselt riietati nimetatud pataljon Läti
armee mundritesse. Saartelt kogutud saagirelvadega varustati
ka teisi sõja alguses formeeritud Eesti pataljone ja
Omakaitse üksusi.
Saksa okupatsiooni ajal saksa üksusi saartel praktiliselt
ei olnud. Olid küll tugevad omakaitse malevad, kes omasid
ka kasarmeeritud kompaniisid. Kohe peale sakslaste tulekut
saartele formeeriti sisekaitse eesmärkidel kohalikest
meestest SD kompanii, milline kasvas peagi SD Eesti piirikaitse
pataljoniks (Estnische Grenzbataillion).
Kui 1942. jaanuaris asutati Riias Ostlandi Tolli-Piirikaitse
teenistus, siis antud pataljon formeeriti ümber. Ta viidi
SD alluvusest üle ja temast sai Eesti politseipataljon
nr. 44, mis vormiliselt allus korrapolitseile, kuid tegelikult
asus ta kogu oma eksistentsi aja, kuni 1944. aastani, saartel
ja täitis tolli-piirikaitse (Zollgrenzschutz)
ülesandeid. Kokku oli pataljonis eestlasi 200 ja ülejäänud,
kaasa arvatud juhtkond, olid sakslased. Tollipiirikaitse oli
okupatsiooni ajal saartel ainuke reaalselt tegutsev Saksa
sõjaline jõud. Saartel hajutatud oli ta järgmiselt:
Befehlsstelle Arensburg (01.1942 kuni 10.10.1944) (samal ajal
täites ka Kuressaare sadamakapteni funktsioone) koosnes
järgmistest allüksustest (BZK - zoll-grenzkommissariate,
mis omakorda jagunes grenzaufsichtsstellen):
BZKom Arensburg
BZKom Kihelkonna
BZKom Orisaare (kattis ka Muhu saare)
BZKom Kärdla (Hiiumaa), täitis „Ortskommandant
Kärdla“ funktsiooni
Reserve-Kompanie Arensburg
Tollipiirikaitse munder erines mõneti sõjaväe
omast. Lisan siia fotonäite
Serbiast, kus munder oli sama. Tollipiirikaitse auastmeid
ja tunnuseid näeb veebilehel www.zollgrenzschutz.de
Raskerelvi ega soomustehnikat tolli-piirikaitse käsutuses
ei olnud.
1944. a. toodi saartele ka sõjaväeosad. Eesti
saarte mehitamine tehti ülesandeks 23. Jalaväediviisile.
See kunagine tugeva moraali ja kuulsusrikka ajalooga diviis
oli selleks ajaks kandnud suuri kaotusi, juba korra ümber
formeeritud ja Eesti saartele saadeti ta praktiliselt kosumisele,
olles sel hetkel umbes pooleteise jalaväerügemendi
tugevune. Enne saartele tulekut oldi rasketes kaitselahingutes
Neveli, Ostrovi ja Dünaburgi rindel. Komandör Generalleutnant
Hans Schirmer.
Diviisile lisati veel suurtükiväeüksusi, õhutõrjeüksusi
ja esimene abteilung 202. Rünnakkahurite brigaadist
(10 iseliikuvat suurtükki). Sturmgeschütz-Brigade
202 oli 1943.-44. talvel Tserkassi kotis täielikult
purustatud ja seejärel veebruaris-aprillis 1944 Danzigis
uuesti formeeritud kui Heeres-Sturmartillerie-Brigade 202.
Uus üksus sai ka täiesti uue tehnika ja toodi rindele
juulis 1944 Daugavpilsi rajoonis.
Need 10 iseliikuvat suurtükki olid kogu soomusrelvastus,
mis saarte kaitsjatel kasutada. Soomusmasinad toodi Saaremaale
Kuramaalt praamidega ja ei ole andmeid, et nad oleks viibinud
teistel saartel. Nähti neid ka Kuressaares ja ühe
kohaliku mälestuste järgi vajus üks masin läbi
Tori silla, kuid tõmmati sealt välja. Saaremaalt
neid masinaid ära ei viidudki - kõik nad purustati
Sõrve lahingutes. Viimased kaks hävitati oma meeskondade
poolt 24. novembril 1944 sääre lõunatipus
ja meeskonnad lahkusid hommikul kell 6 viimase praamiga Ventspilsi.
Veel on andmeid, et saartel on 23. Diviisi käsutuses
olnud mõned 1940. a. toodetud Prantsuse soomusmasinad,
kuid millised ja kus, ei ole täpsemalt teada.
Hiiumaale paigutati 1944. aasta sügisel järgmised
väeosad:
Infantrie-Fusilier-Batallion 23 (23.Infanterie-Division)
osaliselt Artillerie-Regiment 23 (23.Infanterie-Division)
Artillerie-Abteilung 810
Pionier-Abteilung 23 (23.Infanterie-Division)
2. Landungspionier-Kompanie 772
Feldeisenbahn-Kompanie
Zollgrenz-Kompanie
Septembri lõpupäevadel, kui Punaarmee forsseeris
Muhu väina, andis kindral Schirmer käsu Muhu ja
Hiiumaa kiireks mahajätmiseks (Hiiumaa jäeti maha
praktiliselt lahinguteta) ja taandumiseks Sõrve suunas.
Oli selge, et tema käsutuses olevate vägedega ei
ole võimalik saari kaitsta kahe punaarmee korpuse rünnaku
vastu.
Kuid juba peale Muhu ja Hiiumaa mahajätmist maabus Saaremaale
täiskooseisulisena 218. Jalaväediviis (Generalleutnant
Viktor Lang) ja see lõi Saaremaal juba sootuks uue
sõjalise situatsiooni. Lisaks 218. Diviisile saabus
veel 12. Lennuväe-välidiviisi (jalavägi) osi
umbes viie pataljoni ulatuses (12. Luftwaffe-Feld-Division)
ja üks jalaväepataljon 81. ning üks 215. jalaväediviisist.
Sõrve lahingute ajaks toodi Punaarmee poolt Saaremaale
hulgaliselt soomusmasinaid. Neid oli nii 8. Eesti Laskurkorpuse,
109. Laskurkorpuse (löödi Sinimägedes täielikult
puruks ja oli saartele tuleku ajaks vastselt taasformeeritud),
kui ka 30. Kaardiväe korpuse vägede käsutuses.
Tüüpiliseks mudeliks muidugi T-34 ja iseliikuvad
suurtükid, kuid oli ka Inglise päritolu Mathilde
tüüpi tanke. Sõrve lahingutes lasti vene
tanke puruks päris suur hulk. Peale sõda koristati
lahinguväli Sõrves muidugi ära ja enam sealt
mingit suuremat trofeed leida ei ole.
1950.-ndatel oli ka Saaremaal tankipolk. Manöövreid
peeti Undva poolsaarel ja sealne loodus pöörati
tankiroomikutega põhjalikult segi. Tankid koos venelastega
on sealt ammu läinud, kuid nad pärandasid meile
„niivõrd unikaalse looduskeskkonna“, kuhu
enam sadamat ehitada ei tohi ja oleks vist parem, kui isegi
ühegi saarlase jalajälg seda „haruldast“
loodust ei rikuks.
1941. aastal saartel kasutusel olnud Vene tankettide marki
ma ei tea. Ei ole mul andmeid ka pealesõjaaegse Hiiumaa
tankipolgu kohta. Tankide sõit läbi Muhu väinade
on tõenäoliselt rahvajutt, kuigi õppuse
mõttes võidi mõne tankiga ju mõne
laiu peale ka sõita. Olen oma silmaga näinud Kaliningradist
tulnud vene dessantlaevu Undva poolsaare rannikul, aparellid
alla lastud. See oli küll vägede lahkumise ajal,
kuid tõenäoliselt samamoodi toodi ka tankid omal
ajal saartele.
Karujärve ümbruse metsades vedeles veel üheksakümnendate
alguses hulgaliselt tehnikat, mille venelased Dejevo raketibaasi
likvideerimisel maha jätsid. Käisin ka ise kaemas
ja leidsin kaks vanemat tüüpi tanki baasil ehitatud
vedukit (tank ilma tornita), kuid tänaseks on enamus
sellest kraamist leidnud tee EMEX-isse.
Usun, et Hiiumaalt mingit haruldast sõjatehnika leidu
vaevalt oodata on.
Tagasi
|
