Hiiumaa rannapatareid vol. 2
Tahkuna poolsaar
Urmas Selirand

Eelmisel kevadel sai kokku kirjutatud ülevaade Esimese Maailmasõja aegsetest Hiiumaa rannakaitse patareidest. Nüüd, sügisel, vast enne kui lehed maha tulevad on aeg teha ülevaade II Maailmasõja patareidest Hiiumaal. Alustama peab muidugi Tahkunast kui ühest Hiiumaa kõige militaarsemast piirkonnast.

Suvel sai valmis Juri Melkonovi venekeelne raamat "Batareei Moonsunda"- "Väinamere patareid", mida meie muuseumist veel praegugi osta saab. Riia linnas elav uurija on teinud väga vajaliku kokkuvõtte Lääne-Eesti saartel paiknenud rannasuurtükiväe patareidest nende algusest kuni tänapäevani. Kavas on see raamatuke tõlkida eesti ja mõnesse muussegi keelde. Sealt saab mõningat täiendavat teavet ka Tahkuna kohta.

Eesti üürikese iseseisvuse ajal 1920-1940 polnud Hiiumaa rannapatareidel meie riigikaitsele mingit tähtsust ja need demonteeriti 1920. aastatel. Kasutuskõlblikud torud ja seadmed kasutati Aegna ja Naissaare patareide jaoks. Hiiumaa raudtee - Lehtma - Tahkuna, pikkusega umbes 6 kilomeetrit, demonteerimisele aitasid kuuldavasti kaasa kohalikud elanikud, kes liipritest ja rööbastest usinasti keldreid ehitasid. Raudbetoonrajatised kasvasid vaikselt võssa.

Oktoobris 1939 aga jõudsid kohale NSV Liidu sõjajõud (alguses ca 1000, siis kuni 5000 meest aastaks 1941), kes kohe ka ehitama hakkasid, sest jälle kord oli vaja sulgeda pääs Leningradi mööda Soome lahte. Hiiumaa moodustas Põhja Kindlustatud Sektori. Kaitsekava oli üsna sama I MS aegse Peeter Suure Merekindluse kavaga: Hanko patareid põhjast ja Hiiumaa ning teiste Lääne- Eesti saarte patareid lõuna poolt Soome lahte lukustamas, lisaks miiniväljad lahe keskel kahuritulega katmata alal.

Tahkuna patareid

Patarei nr.26 IV-130/50

Suur tähtsus omistati jälle eriti Tahkuna poolsaarele, kuhu rajati rannapatarei nr. 26, neli 130 mm-st voolujoonelise kaitsekilbiga varustatud käsitsi laetavat suurtükiseadet B-13. Laskekauguseks oli 25,4 km. Suurtükk (aluse kinnituspoltide arv 24)paiknes kahuriõues, mille kõrval oli laskemoonavarjend, kus oli ka teenindav meeskond. Varjendis oli kaks põhiruumi - üks laengutele ja teine mürskudele. Praegugi on osaliselt säilinud mürsu ja laenguriiuleid oma algsetes kohtades. Haruldased on laskemoona kahuriõue väljastamise käsiliftid, mis siiani toimivad kui pole just kive ja muud sodi täis topitud. Patarei varjendid olid gaasikindlad ja varustatud õhupuhastitega, kõigis oli elekter, vesivarustus ja keskküte, mis tulid elektrijaamast ja keskkatlamajast. Kokku ehitati patarei nr. 26 jaoks, mis oli lahinguvalmis juba juuniks 1940, 13 eri rajatist, pluss kolm eraldi paiknevat kuulipildujadotti kaitsmaks juurdepääsuteed Tahkunale. Võimalik, et Tareste küla mail paiknevad otid on samuti 1939 aastal Tahkuna patareide tagala kaitseks ehitatud. Uuesti taastati Lehtma - Tahkuna raudtee, pikendades seda uue patareini üle poole kilomeetri. Lisaks rajati mitmed kõrvalharud erinevate varjenditeni. Tulejuhtimiseks ehitati komandopunkri juurde puust torn, millest pole peale aluste midagi säilinud. Kahuripositsiooni tagalas paiknevad laskemoonalaod, katlamaja, pumbajaamad-veereservuaarid, maa-alune veekanal, elektrijaam-meeskonnapunker jms.

Juri Melkonovi andmetel oli patarei komandöriks leitnant Galanin. Sõjajärgselt kui patarei uuesti kasutusele võeti, on ehitatud raudbetoonist kapitaalne tulejuhtimistorn, mis oli vaatlustornina kasutusel kuni NSV Liidu piirivalve lahkumiseni 1992. aastal. Rannapatarei nr. 26 oli kasutusel ka peale II MS 1944 - 1955, siis paiknes seal kolm 130 mm suurtükki.

Raskepatarei nr.316 IV - 180/57

Hiiumaa võimsaim suurtükipatarei nr. 316 rajati Kukerabasse Lõimastu mägede taha. Sellega analoogne patarei nr.315, mis ehitati Saaremaale Sõrve säärde, on tuntud nõukogude ajalookirjanduse kaudu kui kangelaslik kapten Stebeli patarei. Hiiumaa patarei sarnast kuulsust ei oma, meie legendiks kehtestati nõukogude ideoloogiatööstuse poolt saare viimane kaitsja Nikolai Tsiz, kes olevat Tahkuna tuletornist alla hüpanud.

Rannapatarei nr.316 oli üks oma aja moodsamaid ja koosnes kahest 180 mm kaksiksuurtükitornist elik suurtükiseadmest MB-2-180. Laskekaugus oli oma aja kohta väga hea - koguni 37,7 km. Komandörina on Juri Melkonovi raamatus nimetatud kapten Nikiforov. Tornide vahekaugus üksteisest on 400 m ja maa-aluseid korruseid kummaski kolm. Teenindavaid rajatisi on Kukerabas 3 - katlamaja, elektrijaama alus, kivipurusti-betoonitehase alus ja lisaks kolm dotti tagala ja tiibade kaitseks. Lõimastusse rajati eriti massiivne maa-alune kahekordne juhtimiskeskus, kus lae paksuseks ca 3,5 m (pidi vastu pidama kahetonnise lennukipommi otsetabamusele) ja kokku 36 mitmesuguse otstarbega ruumi. Juhtimiskeskuse lael paikneb periskoobi soomustorn, kohe keskpunkri kõrval oli oma raudbetoonpunkri peal kaugusmõõdiku soomustorn, mis praegu vedeleb all tee ääres, kuhu see lohistati radarijaama ehituse ajal 1980-ndatel aastatel. Metallivargad on seda mitu korda nüsinud, aga õnneks on osatud arvutada, et soomusterase lõikamiseks kulub tunduvalt rohkem raha kui hiljem kokkuostus saab ja nõnda on see lõpuks rahule jäetud. Sotsiaalne kontroll on ka seni kohati toiminud. Kahjuks on vandaalitsemist ja lolli lammutamist tehtud ka juhtimiskeskuses, kus ei ole ei viit maa-alust korrust ega relvaladusid. Juhtimiskeskuse taga Lehtma pool paikneb arvatavasti keskuse katlamaja, mis 1980-ndatel sisustati hoopis radarijaama keskuseks. Esimese Maailmasõja Peeter Suure Merekindluse raudteed täiendati haruteedega Kukerabasse ja edasi Tahkuna poole.

Juhtimiskeskuses ja suurtükitornides olid omad autonoomsed eraldi diisel elektrigeneraatorid, nii lahingu- kui olme tarbeks. Pärast sõda pumbati Lehtma poolne suurtükitorn paar korda tühjaks (1955, 1961 ja 1972) ja kasutati sealt saadud diiselgeneraatoreid ja muid seadmeid peamiselt Kärdla elektrijaama jaoks.

Arvata võib, et kui analoogne patarei Saaremaal läks maksma 1937.a. vääringus 20 miljonit rubla (siia pole arvestatud materjalosa), siis sama oli Hiiumaa patarei maksumus. Ega ilmaasjata ei makstud kohalikele ja Haapsalust toodud ehitustöölistele kuldrublades (-tšervoonetsites). On teada, et pärast aastast tööd patarei ehitusel sai osta hobused ja asutada oma majapidamise.

Omapärane on asjaolu, et nii patarei nr.315 Saaremaal kui 316 Hiiumaal on ehitatud praktiliselt soisesse pinnasesse ja maa-alused ruumid püsisid kuivad vaid tänu pidevale pumpade tööle. Kui oktoobris 1941 patareid purustatult maha jäeti, valgusid need ruttu vett täis ja on seda senimaani. Nõukogude ajalookirjandus räägib ühendusest merega ja kavalast uputamisest, et saladus vaenlast ei aitaks. Tegelikkus aga on palju lihtsam, ei mingeid salatorustikke ega kraane, lihtsalt rabavesi, mis valgus sisse spetsiaalselt ehitatud ja avatud luukide-avauste kaudu. Võrreldav mingil määral laeva kingstonitega - ventiilidega, millega oli võimalik juhtida laeva teatud osadesse vajadusel merevett.

Pärast II ilmasõda Kukeraba patareid ei taastatud, hoopis lõigati vanarauaks. Viimased säilinud Tahkunast pärit 180 või 130 mm suurtükkide torud (2 tk.) olid veel 80-ndate alguses Lehtma sadama väravas tee ääres, enne kui need vanarauaks viidi. Praegu Kukerabas oma 3 m sügavusse küündides lebab 30 kraadise nurga all ainuke Baltikumis säilinud 180 mm suurtükitoru, mis õhitud 1941.a.. Kui õnnestub see välja saada, on võimalik patarei asukohas atraktiivsust veelgi tõsta ning turistide-le põnevust pakkuda.

Tahkuna rannapatareide kaitseks õhuohu eest olid seal kaks liikuvat õhutõrjepata-reid OZAB-507 ja OZAB-508, mis oma 76 mm torudega - IV-76 paiknesid põhili-selt Tahkunas Lehtma kandis ja Sigala külas.

Omaette patareid kolmele arvatavasti 130 mm suurtükile on tahetud ehitada ka Tahkuna läänekaldale, seal aga on töö üsna pooleli jäänud, looduses on säilinud kolme kahurialuse osad ja kaevikud nii frontaal- tagala kui tiibkaitseks. On siiski ka võimalus, et tegemist on mingi pärastsõjaaegse patarei rajamisega perioodist 1944-1945, nii arvab Juri Melkonov, kelle andmetel sõjajärgsed 130 mm patareid olid just kolmerelvalised. Tahkunas olevat peale tööde alusta-mist loobutud uue statsionaarse patarei ehitamisest ja asendatud see 130 mm liikur-patareiga, kus kahureid vedasid traktorid.

Tahkuna oktoobris 1941 ja edasi

Kuna rannapatareid on oma iseloomult preventiivse iseloomuga kindlustused, siis ei ole need mõeldud lahinguteks maal elik neist on raske ja osalt pea võimatu tulista-da maismaa märke. Soome lahte kaitsta polnud vaja, sest vaenlane tuli hoopis lõunast Saaremaalt. Nõnda on üsna kahtlane võtta puhta tõena meeletuid lahinguid viimse meheni kuni maa-aluste lahinguteni varjendites-punkrites. Tänaseks on selgunud, et sõja-ajaloolane Mati Õun hindab nõukogude sõjaväelaste arvuks Hiiumaal 1941. aastal vähemalt 4300, kellest mere kaudu Hankosse pääses 570 ja vangi võeti Tahkunas 3388. Ülejäänud kas langesid või põgenesid mandrile. Osa põgenikke jõudis isegi Rootsi. Võimalik, et vangide arvule lisandub veel 150, kes olevat alla andnud Lõimastus, siis väheneb surnud kangelaste arv veelgi.

Seni veel üsna segane on Tahkuna raudtee ajalugu ja paiknemine, sest on teateid, et sakslased olevat peale Hiiumaa vallutamist selle kulgemist laiendanud ja pikenda-nud Tahkuna-Malvaste suunal paralleelselt kruusateega. Ka Esimese maailmasõja aegne veduridepoo on samas suunas metsa sees.

Täna on meile siis päranduseks jäänud hulk arusaadavaid ja ka arusaamatuid raja-tisi, mis kõik moodustavad unikaalse kaitserajatiste kompleksi - raudbetoonpunkrid, suurtükipositsioonid, raudteetammid, militaartee rannaäärses metsas jms.. Sugugi vähemväärtuslik pole nn. Navoznõhhi sein elik naivistlik skulptuurgrupp ja oma aja peegel patarei nr.6 juures. See on praegu küll kahetsusväärselt lõhutud seisus, aga restaureerituna annaks see mõndagi juurde kogu kompleksile. Kõik see paikneb looduskauni Lehtma-Tahkuna ranna äärses metsas ja rabas, seal saab matkata looduses ja põnevust tunda punkrites. Olgu, et paljud külastajad võtavad kõike kui suurt prügikasti, siiski levib arusaam, et tegu on muinsuskaitse all olevate omalaadsete arhitektuurimälestistega, Euroopa ühise pärandiga, mis Hiiumaa kui turismisaare üks olulisi vaatamisväärsusi. Möödub röövkapitalismi sodiaeg ja raudbetoonrajatistest saab üks Hiiumaa turismi tõmbenumbreid, selleks tuleb nad alles hoida ja see on meie - külastajate - kõigi teha.

Pallinina ja Ristna patareid

Patarei nr.19 IV-100/56 ja nr.149 III-127/38

Väga huvitav ja teistest täiesti erinev neljast kahurist koosnenud rannapatarei ehi-tati 1941.aastaks Pallininale. Patarei kandis numbrit 19 (1940-41) ja (või) 149 (1944-1955). Segadusi tekitab asjaolu, et peale sõda 19441955.a. paiknes seal kolmerel-valine rannapatarei ja praeguseks säilinud raudbetoonrajatised ongi enamasti ehitatud 1944-45.aastal. Enne sõda rajatud patareis oli aga neli relva.

Arvatavasti 1940.a. alanud nn. sõjaeelse vana rannapatarei ehituse tulemusel pai-galdati Pallininale tollal ultramoodsad ja ülisalajased 100 mm kiirlaskekahurid, mis olid mõeldud hävitama eeskätt kiirelt liikuvaid mere aluseid - miinilaevu ja torpee-dokaatreid. Juri Melkonovi (edasises J.M.) andmetel pole praegugi kerge leida suurtükiseadete B-24 jooniseid, veel vähem fotosid. Patarei IV-100/56 oli rajatud rannavalli sisse puitalustele ja koosnes neljast relvast, mille laskekauguseks oli 22 km. Praegustest rajatistest oli vana patarei enam - vähem samas kohas või ehk osaliselt Kõpu poole sealt, kus praegu on pärastsõjaaegse patarei raudbetoonrajatised, mis kuuluvad kolmele relvale - III-127/38, laskekaugusega 15,5 km. Kummalisel kombel ei ole õnnestunud leida sellise kaliibriga kahureid nõukogude relvade hulgast, patarei tehnilised andmed pärinevad Eesti Meremuuseumi teadurilt, allveelaev "Lembitu " kaptenilt Vladimir Koppelmannilt (edasises V.K.). Siin on vaja täienda-vaid uuringuid.

Vana patarei palkidest ja mullast rajatud arvatav komandopunkt paikneb praegu-se teise ja kolmanda kahuriõue vahel ja on kinni varisenud. Uue patarei komando-punker-tulejuhtimiskeskus, millel paiknes sõrestikuline, arvatavasti puidust tulejuh-timistorn, jääb edasi lääne suunas. Kahuripositsiooni taga paikneb pro?ektorialus ja elektrijaama raudbetoonpunker, territooriumi kagunurgas on kuulipildujadott laskesektoriga 360 kraadi. Väga omapärane ja väga hästi säilinud on kaevikute süsteem, millega kaitsti patarei tagalat ja mille osaks on veel kaks kuulipildujadotti - üks kaevikutefrondi keskel ja teine edelanurgas. Viimane on väga ammu õhitud, suured kased ja männid kasvavad peal ja sees, mis viib mõttele selle ja teiste dottide võimalikust pärinemisest isegi aastast 1941.

Praeguseks on kogu patarei ala rikutud suvemajadega, samuti on elektrijaamast tehtud kuuldu järgi veinikelder-saun. Igasugu läikivaid torusid sealt ka välja turritab. Enne ja praegugi veel väga atraktiivne kaevikute süsteem on osaliselt kannatada saanud tehisjärve rajamisega ammu soostunud kunagise laisi asemele. Asjale pani alguse AS Baldiana 1993.a., kelle äriplaan küll ebaõnnestus, aga hulk praeguste arhitektuurimälestiste alale rajatud maju ja majakesi on meie riigis tavalise seaduste totaalse ignoreerimise tõttu jätkuvalt koha uute ehitistega omamoodi täiesti risusta-nud. Mälestised võeti kaitse alla paraku küll alles 1999.a. kultuuriministri määrusega nr.20, (reg.nr.-itega 23459 - 23466). Omanikud ei ole seni siiski keelanud antud patarei rajatistega tutvumast, ala on ümbritsetud aiaga, aga ega teiste õues just mugav jalutada pole.

Patarei nr. 42 IV-130/50
Ristna patareiga on asjad veel enamgi selgitamata, sest Tahkunast ja Tohvrist leiab andmeid nii kirjandusest kui rahvasuust, et aga Kõpu poolsaar ja eriti Ristna asustusest kaua üsna hõre ja tühi olnud, erilisi lahinguid ka pole peetud, siis on andmedki selle ala kohta pea olematud. Kindel on see, et seal on olnud suurtükiposit-sioonid ja praegugi leidub 21 erinevat raudbetoonrajatist, lisaks sõjaväelinnak, mis olnud kasutusel nii 1939-1941 kui 1944-1993. Patarei komandöriks 1941.a.oli vanemleitnant Volkov, asetäitjaks leitnant Bõstritskij (J.M.). Hiigelkompleksiga lähemalt tutvudes tekib mõte, et kogu kompleks on ehitatud hoopis 1944. aastal ja hiljem. On võimalik, et II MS relvad olid Ristnaski ajutistel puitalustel. Mitu neid oli ja kus need täpselt paiknesid, on praegu siiski täpsemalt teadmata. Ristnas oli väide-tavalt neli 130 mm kahurit (IV-130/50, V.K. ja J.M.), pole siiski võimatu, et midagi muud, sest meeskonnad olevat lahkunud pärast relvade rikkumist 1941.a. oktoobris Tahkunasse ühe kuueteistaerulise merepaadiga. Lähtuvalt sellest, et paadis sai olla max. 32 aerutajakohta (eeldatavalt siiski vaid 16), lisame ohvitserid, sai paadis olla kokku arvata mitte üle 40 (20) mehe, kas nendega teenindati nelja kahurit ja 21 punkrit, on teadmata.. Punkrid ja reservuaarid on küll sarnased Tahkuna ja Tohvri omadega, kahurialused-õued-varjendid aga hoopis teist tüüpi. Nõnda eeldatavalt paigaldati 130 mm relvad raudbetoonõuedesse alles peale sõda ja kogu punkritesüs-teem rajati samal ajal.

1980-ndatel aastatel ehitati Ristnasse juurde mitmeid raudbetoonangaare pro?ek-torite ja võimalikult ka maa-meri, maa-õhk raketiseadeldiste jaoks. 1986.a. kuhjati kokku suur radarimägi, kus olevat paiknenud samasugune radar kui Lõimastus. Nii ongi Ristna lõunaninal põimunud II MS eelne ja järgne rannakaitsepatarei oma ehitistega ja 1980-ndate aastate rannakaitserajatised. Viimasteks ehitisteks olid planeeritud 1990-ndate aastate algul uus ohvitseride korruselamu ja sõdurite kasarmu (suuruse järgi mõeldud vähemalt 350 sõdurile), mis õnneks mõlemad pooleli jäid. Kasarmust jõuti ehitada vaid vundamenti. Viimane vene sõjaväelane olevat Ristnast lahkunud 11. veebruaril 1993.a.

Omaette mälestus on ka ohvitseride naistele mõeldud alumiiniumlusikatsehh, ku-hu peale iseseisvumist tehti puidutöökoda. Jutud räägivad, et kui lusikatsehhi oleks saanud hävitada, siis oleks nõukogude armee pidanud näppudega toitu sööma, nii suur olevat olnud tsehhi toodang. Tsehhi toormega(mis toodi tollasest Leningradist) koos varustati ka kuulsat Emmaste kolhoosi suveniiritsehhi. Hiiumaa kasutas endi huvides nõukogude süsteemi päris mõnusasti. Iseseisvumise algaastail paraku läks kõik metall müügiks ja alumiiniumiribad ning praaklusikad kaevati poole meetri sügavuseni maa seest välja, nõnda on lusikatehasest järel vaid hoone ja teadmine, et selline asi oli kunagi olemas.

Tohvri (ka Sõru või Hindu) patarei

Öeldakse, et hääl lapsel mitu nime, Sõru patareidele on mitu nime andnud lähe-dalasuvate külade inimesed ja selle järgi ka kasutajad.

Patarei nr. 44 IV-130/50
Esineb kirjanduses enamasti Tohvri patarei nime all, harva ka Sõru patareina. Eesti Meremuuseumi teaduri ja allveelaeva "Lembit" komandöri Vladimir Koppel-manni andmetel alustati patarei ehitustega juunis 1940. Üks relv võeti maha ja viidi Heltermaale 3. septembril 1941. Teine relv lasti õhku 12. oktoobril 1941. Riia harrastusajaloolase Juri Melkonovi raamatus on patarei nr.44 komandörina nimetatud vanemleitnant Katajev ja õhkulaskjana seersant Popov (ohverdas ennast koos patarei ühe suurtükiga). Omapärase kokkulangevusena olgu nimetatud, et I MS 1917.a.algas lahingutegevus Hiiumaal samuti 12.oktoobril, samal päeval õhiti ka Tohvri patarei nr.34 venelaste poolt. I MS sõjategevus kestis 1917.a. Hiiumaal 12.okt.-21. oktoobrini, II MS-s 1941.a. täpselt samuti 12.okt.-21.okt.. Nõnda tuleb siis oktoobris meil alati ettevaatlik olla, mine sa tea, kust taas pauk tuleb, ehkki senimaani on tuldud Saaremaalt.

Patarei nr.44 pidi tulema insener-tehniliselt pea 100% identne Tahkuna patarei nr.26-ga (neli 130 mm suurtükki laskekaugusega 25,4 km), aeg tegi aga oma korrektiivid, sest viimaste aastate väliuurimised lubavad järeldada, et nr.44 ei jõutud valmis ehitada. Ilmselt saadi paika vaid kaks kahurit ja needki pooleliolevatesse kahuriõuedesse-varjenditesse. Ei jõutud paigaldada isegi mürsulifte, millega oleks saanud varjenditest laskemoona ette anda, rääkimata täiskomplekssusest rauduste ja keskkütte ning ventilatsiooniseadmetega. Laskemoonaladusid ei jõutud samuti ehitada. Nii tuleb kahtlusega suhtuda ka sealsesse nõukogude ajalookirjanduses väidetavasse vilkasse lahingutegevusse. Mis meil siis vaadata ja säilitada on - kokku 14 muinsuskaitsealust (reg.nr.23361-23374) rajatist ja varet. Patarei nr. 44 neli kahuriõue koos varjenditega (nr.1-4) paiknevad kahe paarina, paaride vahe ca 60 m, suurtükiõuede vahe ca 40m.

Arvatavalt oli paigaldatud ja laskekõlblikud kaks esimest relva, millest üks viidi Heltermaale nagu eelnevalt mainitud, kolmanda ja neljanda relva rajatised on täiesti pooleli, miski ei näita, et seal oleks kunagi kahurid olnud. Teise relva varjend õhiti ilmselt koos laskemoonaga, sest purustused on väga võimsad, ehkki kahuriõu on jälgitav. Edasi tuleb mingi hoone - kasarmu? - vundament (5), millest eemal on suurema raudbetoonrajatise vett täis pooleliolev alus(6) - võimalik, et hoopis peale sõda rajatud. Selle taha jäävad veereservuaar(7) ja pumba- katlamaja(9), veel kaugemal kaevumaja(8), mis kindlasti peale sõda rajatud. Piki kommunikatsioonitrassi(14) edasi liikudes jõuame vett täis suure raudbetoonpunkri(10) juurde, mis oma mõõtudelt ja ehituselt vastab Tahkunas olevale elektrijaamale - majutuspunkrile. Tohvripoolses teeotsas leidub kaks kuulipildujadotti(11,12), mille juurde peaks kolmandana kuuluma ka I MS patarei taha rajatud dott (jääb skeemilt välja). Kas patarei ehitamiseks kasutati ka mingis osas rajatud raudteed, nagu Tahkunas, ei ole autorile teada. Veel saladuslikum on sõjajärgne tegevus, kus Vladimir Koppelmann annab numbrita patarei andmeteks III-127/38 laskekaugusega 15,5 km, võimalik, et oli tegemist mingi liikurpatareiga, ehkki sarnase kaliibriga suurtükke ei ole ülimahukas raamatus " Entsiklopedija Otetsestvennoi Artilleerii" mainitud. Patarei oli kasutusel 1944-1955.

Looduslikult teeb antud patarei ala huvitavaks madal lodumets oma suurte puude ja märjal ajal loopsudega. Hooldekodu juurest patareini kulgenud tee on umbe kasvamas, aga veel kasutatav. Lihtsam on ligi pääseda teiselt poolt Tohvri " plaazi" lähedalt. Veidi koristamist, siin-seal võsa raiumist ja vaadete avamist ning kogu patarei on oma põnevuses kõigile seiklusturismi huvilistele kättesaadav. Edasises oleks vaja tegeleda ka mõningate restaureerimis-konserveerimistöödega.

Patarei nr.12, III - 152/45

II MS eel ei nähtud ilmselt vajalikuks enam rannakaitsepatareid Lehtmasse, vaid ehitati Hiiumaa kirderanniku kaitseks kolmerelvaline patarei Hiiessaarde. Mitmetel skeemidel antakse patarei nr.12 asukohaks Säärenina Suursadama lähedal, aga eks sõjasaladused vaja ka salastamist. Hiiessaarest sai tuletoetust anda lisaks Lehtma reidile ka Vormsi ja Osmussaare suunale. Vladimir Koppelmanni andmetel tegutses patarei juulist 1940 kuni 18. oktoobrini 1941, sõjajärgselt samade relvadega (olid taastamiskõlblikud?)1944 - 1955. Juri Melkonov annab patarei komandöriks kapten Kartsuni ja sõjakomissariks politruk Kravetsi. Oktoobrikampaanias toetati patarei tulega Vormsi ja Osmussaare kaitsmist, sakslaste tulles tehti patarei võitlusvõimetuks ja ilmselt taganeti Tahkunasse.

Patarei nr.12 koosnes kolmest 152 mm Canet tüüpi suurtükist, milline töötati välja juba enne esimest ilmasõda ja oli laialdaselt kasutusel pea muutmata kujul mõlemas suures sõjas ja hiljemgi rannakaitses. Siiski võib Hiiessaare patareid pidada insener-tehniliselt üsna vananenuks.

Praegu kasvab kolme kahuri raudbetoonplatvormides ja ümber võsa ja kuusemets, poldiringid ja valatud rinnatisedki paistavad hädavaevalt välja. Positsioonid olid lahtised iga kahurialuse ümber kuhjatud liivavallide taga. Muud rajatised on olnud puust ja pinnasest välja arvatud kolm raudbetoonist kuulipidujadotti. Kui kahuriplatvormid välja puhastada, saaks küllaltki põneva vaatamisväärsuse. Raudbetoonosa vajab aga kindlasti kohest konserveerimist ja osalist restaureerimist.

Heltermaa nr-ta patarei

Vajadus kaitsta ka mandrisuunda või siis täiendava tuletoetuse andmine Vormsile ja Osmussaarele tingis arvatavalt kibekiire patarei loomise Heltermaa lähedale rannavallile septembris 1941.a.. Relvi polnud ilmselt enam võimalik mujalt juurde tuua, nõnda võeti üks 130 mm kahur patareist nr.26 Tahkuna otsast ja teine patareist nr.44 Tohvrilt. Valatud on küllaltki algelised alused betoonist, kividest ja raudarmatuurist. Sinna sai kinnitada kahuri poldiringide abil ja oligi ajutine patarei valmis tuld andma. Vladimir Koppelmann teatab patarei olemisajaks 5.sept.-17. okt. 1941.a..

Omaette uurimist vajab Hiiumaa patareide olemus ja tegevus aastaist 1944-1955. Juri Melkonovi andmetel asendati mingil ajal kõik Hiiumaa statsionaarsed patareid liikuvate, s.o. traktori taga veetavate suurtükipatareidega. Järelveetavad kahurid kadusid saarelt teadaolevatel andmetel 1955.a. Kas peale tankide oli seejärel kuni 1961. aastani meil ka iseliikuvaid suurtükke ja kui palju, pole teada. Küsimus on seegi, kas tanke oli tõesti polgu jagu, või piirdusid "Hiiumaa soomusjõud" mõne liikursoomukiga? Sellega peaks nüüd praegu teadaolevate andmetega olema ring peal Hiiumaa kaitserajatiste inventeerimisega läbi ajalehe. Loodame, et sellest on abi nii huvilistele kui teadjatele, kellelt loodame lisateavet. Moodustamisel on ka mittetulundusühing esialgse nimega " Hiiumaa Militaarajaloo Selts ", kuhu loodame saada liikmeid ja abilisi üle maailma, mitte ainult kitsalt meie saarelt. Lähiajalugu ja selle materiaalsed ilmingud on kummaliselt kiirelt kadumas, sestap peab sellega tihedalt tegelema ja mitte põlastama kõike, mis võõrvõimud meile on jätnud.


Tagasi