22. detsember 2003
Esmaspäeval algas talv ja ilm Hiiumaal oli vastav - lumetorm, jäide. Kolmas katse Kukeraba toru väljatõmbamiseks tehti ilma suurema kära ja pealtvaatajateta. Ja kell 14.30 oli ta käes! Esialgne mõõtmine andis pikkuseks 840 cm.
Vaata lisaks Juri Melkonovi artiklit(vene keeles: http://www.melkon.lv
Hiiumaa Muuseumi pikim ja raskeim eksponaat lõpuks käes
Ajaleht Hiiumaa 23. detsember 2003
Tiiu Liivamägi
Üleeile tõmmati Kukerabast lõpuks välja kahuritoru, mis 62 aastat tagasi samas asunud rannakaitsepatarei nr BB-316 õhkulaskmisel sinna lendas.
Esmaspäeval algas talv ja ilm Hiiumaal oli vastav – lumetorm, jäide… Kolmas katse Kukerabast toru väljatõmbamiseks tehti ilma suurema kära ja pealtvaatajateta. Ja kell 14.30 oli ta käes! Esialgu seitsmemeetriseks hinnatud toru maapealne mõõtmine andis pikkuseks 840 cm, sõnas Hiiumaa Muuseumi direktor Urmas Selirand.
Seekordse aktsiooni eestvedajaks oli Seliranna sõnul Hannes Vaidla, kelle militaarhuvilised sõbrad-tuttavad pärast vastavasisulist ekskursiooni Lõimastu-Kukeraba piirkonnas olid väga huvitatud rahalisest toetamisest meie militaarobjekti täiendamiseks maa sees peidus oleva kahuritoru näol. “OÜ Hiiu Teed, kellelt vastav tehnika, ja grupi ajaloohuviliste kodanike ühise ettevõtmise tulemusel sai üritus teoks ja seekord õnneks ka plaanitud lõpuga – kahuritoru on maa seest väljas ja asetatud sellesama raudbetoonaluse peale, kust ta kunagi ära lendas,” rääkis Vaidla.
Esimene, ebaõnnestunud katse kahuritoru kättesaamiseks toimus 30. novembril, teisele katsele, 12. detsembril oli kaasatud küll kopp, kuid toru jäi vaatamata igast suunast sikutamisele maa sisse.
Milline nägi välja Kukerabas patareis nr. BB-316 olnud 180 mm rannakaitsekahuri kaksiktorn MB-2-180, saate vaadata veebilehelt http://www.fortress.bosfor.ru/image/fort/battery220/index.shtml. Vladivostoki lähedal Gamovi neemel on samasugune kaksiktorn säilinud tänapäevani.
Kukeraba rannakaitsepatareis asunud kahurikooslus õhati Teise maailmasõja ajal venelaste endi poolt, kui vaenlane ründas vastupidiselt ootustele maa poolt ehk seljatagant, et see mitte mingil juhul vaenlase kasutada ei jääks.
Hiigelkahuri väljatirimine nurjus
Allar Viivik
SL Õhtuleht 1. november 2003
Piirivalvuritel ei õnnestunud eile Hiiumaal Kuke rabast seitsmemeetrist hiigelkahurit, mis 62 aastat tagasi samas asunud rannakaitsepatarei õhkulaskmisel sinna lendas, välja tõmmata.
«Plaan seitsmemeetrine ning 18 sentimeetrit jäme rannapatarei kahur rabast välja tirida on ammune,» ütleb Hiiumaa muuseumi direktor Urmas Selirand. «Relv lebab kaks kilomeetrit Tahkuna majakast Lehtma poole Kuke rabas.» Eile sõitis muuseumirahvas koos piirivalvuritega kohale, et kahur välja sikutada. «Lootsime, et saame selle 30tonnise tõmbega autovintsi abil kätte,» lausub direktor. Mehed kerisid trossi ümber kahuritoru, auto kinnitati mändide külge ning hakati siis vintsiga tõmbama. «Männid liikusid küll, aga toru mitte,» räägib Selirand. Lõpuks lendas vintsiplokk kildudeks ning edasistest katsetustest loobuti. «Toru on tarvis korralikult välja puhastada, sest vesi on praegu madal. Ehk saab siis ta lõpuks maa seest kätte,» arvab direktor.
Tahkuna rannakaitsepatarei ehitas punaarmee aastatel 1939-1940, tariti kohale ka kaks hiigelkahurit. 1941. aasta oktoobris laskis taganev punaarmee rajatise õhku. Patarei betoonpunkrid jäid küll terveks, kuid suurtükitorn lendas laiali - üks kahuritest maandus 5-6 meetri kaugusele Kuke rabasse. «Pauk pidi olema tugev, sest kümmekond tonni kaaluvat kahurit niisama juba ei liiguta,» selgitab Selirand.
Pärast sõda sulges okupatsiooniarmee Tahkuna poolsaare tipu. Legendid rabas olevast kahurist levisid suust suhu. «Räägiti igasuguseid jutte. Aga veetase oli aastaid kõrge ning keegi ei saanud rabasse kolama minna,» teab direkror. Üheksakümnendate alguses käisid rabas ajaloolased, kes nägid torust umbes poolt meetrit. Kolm suve tagasi mõõtis Selirand kahurit ning uuris erialakirjandusest, mis relvaga tegu. Venekeelne teatmeteos «Kodumaine suurtükivägi» väitis, et tegemist on ühega kahest suurtükitornil olnud hiidkahurist. Riias tegutseva ajaloolase Juri Melkonovi kinnitusel on Kuke rabas asuv kahur haruldane: enamik selliseid relvi on viidud vanarauaks, puruks lastud ning teadmata kadunud.
HARULDUS JÄI RABASSE: «See relv võib olla sama haruldane kui Kõpu majakas,» ütleb ajaloolane Urmas Selirand. Kahur on valatud kvaliteetsest relvaterasest ning on hästi säilinud.
Foto: Urmas Liit/Hiiumaa Muuseum
Kommentaar SL Õhtulehe veebilehelt
urmas.esimene@mail.ee
Meie lehed on kuulsad ainult negatiivsete uudiste produtseerimise poolest, nii ka seekord. Pole ime, et kommitakse jaburalt. Relvaterast reeglina ei markeeritud.Tegemist on relvaseadme MB-2-180 ühe lõhatud toruga, mis paiknes rannapatarei nr.316 IV-180/57 soomustornis ja tehti kasutuskõlbmatuks 18. okt. 1941 kui saksa väed parasjagu Hiiumaad vallutasid. Välja võtmise eesmärgiks on kogu patarei rajatiste ja osade parem eksponeerimine Hiiumaa headele külastajatele. Kogu kompleks on muinsuskaitse all ja vabatahtlik töö ekspositsiooni loomiseks jätkub aastaid. Pädeva ekskursioonijuhiga matku saare rannapatareidele korraldab juba mitmendat aastat Hiiumaa Muuseum. Huvilistele soovitan saiti www.mil.hiiumaa.ee
Hiidlaste jonn vs vene toru
Ajaleht Hiiumaa / Hiiumaa.ee 3. november.2003
Reedel üritati Tahkunas Kuke rabas maa seest välja tõmmata 1941. aastast alates seal olnud kahuritoru, kirjutab Ajaleht Hiiumaa.
Hiiumaa muuseumi direktori Urmas Seliranna sõnul üritus küll oma eesmärki ei saavutanud ning toru kätte ei saadud, kuid: “Keskmine maavärin tekitati küll. Et me seda siiski kätte ei saanud, vaid hoopis abiks olnud piirivalve maasturi vintsiplokk järele andis, näitab, et seda toru seal maa sees mitte vähe ei ole – tugeva seitsme meetriga võib arvestada kindlasti. Aga kuna see ka külgepidi liikus, näitab, et seda siiski võimalik kätte saada on! Seetõttu pole tänaste tulemuste kiuste meil mingit pessimismi, vaid oleme kindlad selle kättesaamises! Nüüd tuleb leida kopaga traktor, mis toru ümbert maapinnast veidi lahti kaevaks.”
Millal seltskond aktiviste järgmist torukangutamise üritust teostama läheb, ei osanud Selirand täpselt öelda. Nende innukust nähes võib arvata aga, et üsna pea, sest muuseumitöötajad ei jaksa kaua oodata, mil mälestusmärki rahvale näidata saaks, eriti kui see enda töö ja vaevaga päevavalgele toodud saab.
Kahuritoru, mis ulatub maa seest välja umbes meetrijagu, oli algselt üle kümne meetri pikk, kuid sõja käigus lasti lõhki selle lukust toru otsapoolne osa. Ümberringi vedeleb kõikjal sellesama toru juppe, ütleb Selirand, ja lisab, et vaatamisväärsuseks kujuneks väljatõmmatud kahuritoru koos patareidega kindlasti.
Ajaloolise väärtusega sündmust oli kaema tulnud ka Riia harrastusajaloolane Juri Melkonov pojaga, kes on Saaremaa sõjaväelase-tankisti poeg ning kelle venekeelne raamat “Väinamere patareid” muuseumimajas müügil on. Seliranna sõnul tõlgitakse raamat lähiajal ka eesti keelde.
|
